PISA meistrivõistluste kuldmedal, mille Eesti õpilased ja õpetajad mullu detsembris Euroopa riikide arvestuses kaela said (nagu ka neli aastat varem), viis mindki aprillivaheajal spordiradadele – peatsesse olümpialinna Pariisi. Koos hea kolleegiga haridusministeeriumist tutvustasime Eesti suursaatkonna korraldatud seminaril meie koolitegelikkust, et veidigi rahuldada prantslaste uudishimu: kust see “maailma targim rahvas” küll välja ilmus?
Oma ettekande alguses märkisin, et kahjuks ei saa ma kuulajatele siiski erilisi “treeningmeetodeid” või “dopinguaineid” tutvustada, sest neid lihtsalt ei ole. Teiseks rõhutasin, et eestlastele ei meeldi, kui teised rahvad neid õpetavad, ja seetõttu ei kavatse ma ka ise seda teha. Rääkisin vaid kolmest märksõnast, mida pean Eesti hariduses oluliseks.
