Aasta õppejõud Kati Aus: teismelise koolipäev ei tohiks alata enne kella üheksat

Kati Aus (vasakul) koos saate „Maailma kõige targem rahvas“ kaassaatejuht Grete Arroga. I Foto: Taavi Leppiman.

Tänavu aasta õppejõuks valitud Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Kati Aus on seda meelt, et Eesti hariduselus on paljut, mille üle tasub uhke olla: eestlased on haridust väärtustav rahvas ning samuti näitavad PISA testid, et meie haridus on maailmatasemel. Vaatamata sellele ei tohi Ausi sõnul loorberitele puhkama jääda. Meie õppekorraldus ei lähtu alati õppijast ja õppimisest ning õpilaste heaolu ja teadlikkus enese psüühikast vajab paranemist.

Kati Aus on Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur ja hariduspsühholoog. Ta on ka üks saate „Maailma kõige targem rahvas“ eestvedajatest. Saade pälvis tänavu Eesti filmi- ja teleauhindade galal tiitli „Aasta uus tulija“. Intervjuu autor Rein Olesk on Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht. 

Palju õnne, Kati, sina oled tänavu aasta õppejõud. Mis mõtted sul peast läbi käisid, kui said nominatsioonist teada?

Minu jaoks oli kõige armsam hetk see, kui sain teada, et mu toredad tudengid selle kandidatuuri esitasid. Ka tiitli saamise üle on mul loomulikult väga hea meel.

Ma usun, et aasta õppejõu tiitel näitab seda, et me oleme Eestis liikunud õpetajahariduse teemadega jõudsalt edasi. See näitab sedagi, et oleme hariduspsühholoogia valdkonnas tegemas tööd, mis läheb ühiskonnale korda, ning seda on märgatud. Mul on selle üle tõesti hea meel. See on märgiline.

Tudengite nominatsiooni esitamine oli rõõmuhetk seega isiklikus plaanis, parima õppejõu tiitli saamine tõi aga rõõmu kogu hariduspsühholoogia valdkonnale.

Kuidas Eestis hariduspsühholoogial läheb?

Üha paremini. Me oleme kogu oma meeskonnaga kurja vaeva näinud, et meid kuulda võetaks. Meil on olemas palju kasulikke ja igapäevaselt rakendatavaid teadmisi-oskusi, mida on õppimise toetamiseks mõistlik kasutada. Kuid selleks, et need kasutust leiaksid, on tarvis tõesti vaeva näha.

Mure on aga selles, et me ei ole inimestena sageli valmis võtma vastu uut infot ja ütlema, et “hästi, ma olen küll seni toimetanud teises raamistikus, aga nüüd tuli täiesti uus lähenemine, ma hakkan nüüd siis seda kasutama”. Inimesed ei tööta nii. Esmalt on vaja mõista uue teadmise väärtust ning see võtab aega.

Mina olen hariduspsühholoogiaga tegelenud kümme aastat, enne seda rajasid selleks Eestis aastaid teed Aaro Toomela ja Eve Kikas. Hariduspsühholoogia kujunemine on Eestis olnud pikk protsess.

Te olete koos Grete Arro ja ERR-iga viimastel aastatel saatega “Maailma kõige targem rahvas” üsna edukalt hariduspsühholoogia valdkonda Eestis edendanud. Kuidas see saade sündis?

See algas nii, et Urmas Vaino ja Grete Arro arutasid omavahel selle üle, et haridusest ei peaks rääkima vaid tähtsad näod kuskil kaugel. Soov oli tuua kõnelused haridusteemadest inimestele lähemale. Ennekõike oli soov tuua inimesteni arutelu selle üle, mis toimub õppijate peas. Seal on olulisi aspekte, mida lapsevanemad ja õpetajad ei pruugi üldse teada või millele nad pole osanud tähelepanu pöörata.

Nii olemegi püüdnud valida saatesse teemasid, mis on märgilised ja võimalikult paljusid puudutavad – et kuidas siis ikkagi kedagi teist õppimise puhul toetada. Saates pole olnud ühtegi teemat, mida me ei peaks väga oluliseks.

Lisaks on saate eesmärk tekitada aina rohkemates inimestes soovi haridusse panustada ja anda mõista, et see valdkond on põnev. Õpetajaks olemise maailm ei ole stagneerunud, vastupidi, selles on kõik alles ees. Ja Eesti hariduses saab kõike teha, see on väga kihvt valdkond.

Milline on olnud saate tagasiside?

Minuni on jõudnud ikka peamiselt positiivne tagasiside ja seda teinekord väga ootamatutest kohtadest. Näiteks eelmisel aastal käisin tegemas COVID-19 testi – pulk oli ninas, silmist purskasid pisarad ning täiesti ootamatult sõnas järsku proovi võtja, et “oi, teil on nii tore saade!”. Tänaval tuleb samuti teinekord inimesi ligi, et saadet kiita. Sellist südamlikku tagasisidet on palju. Ja see on tore!

Paistab, et meil on Eestis seega tekkimas hariduse superstaarid. Vaadates meie õpilaste PISA testide tulemusi, siis on see ka igati loogiline. Oleme vist tõesti maailma kõige targem rahvas. Või?

Kui vaadata Eestit kogu maailma mastaabis, siis läheb meil haridusega tõesti hästi. Patt oleks nuriseda – me oleme jõudnud kaugele ning meie õpetajatel on palju võimalusi ja autonoomiat. Ning tore on ka see, et meil on haridust väärtustav ühiskond. Järelikult on meil tõesti hästi läinud. Tõtt-öelda olen aga varem PISA testide suhtes üsna kriitiline olnud. Testi tulemus on mingis mõttes illusioon, näidates aastaid seda, et meie õpilased on edukad peamiselt instrumentaalses probleemilahenduses ja soorituses. Aga see ei pruugi tähendada, et tegemist on ennastjuhtivate õppijatega, kes oskavad ja tahavad pärast põhikooli ka edasi õppida. Õnneks tegeletakse järjepidevalt ka PISA testide täiendamisega.

Kindlasti ei ole PISA tulemused indikatsioon selle kohta, et meil on kõik hästi. Mind on hirmutanud mõte sellest, et me jääme pärast häid PISA tulemusi loorberitele puhkama, sest arvame, et kõik on suurepäraselt. Tegelikult see päris nii ei ole.

Heaoluga ei ole meil ülearu hästi, kuid heaolu ja õppimise oskused on omavahel nii tihedalt seotud. Meil on palju lapsi, kes võiksid koolis palju paremini enda ja teistega hakkama saada, kuid neil puuduvad piisavad teadmised iseenda toimimise kohta.

Igas vanuses õppijatele peaks olema paremini kättesaadavad baasilised hügieeniteadmised psüühika toimimise kohta. Mõeldes näiteks sellele, kui palju toetatakse meie koolides õppijaid, et neist saaksid eneseteadlikud ja ennastjuhtivad õppijad, siis on meie koolivõrgus koolide vahel väga suured käärid.

Ehk et mingis mõttes vajab meie haridusvõrk ühtlustamist?

Ennastjuhtiva õppija toetamise mõttes küll. Meil on koole, kus sellega tegeletakse väga aktiivselt, kuid on ka sootuks vastupidiseid näiteid, kus pole jaksatud selle teemaga veel tegeleda. See nõuab ju samuti eraldi õppimist.

Samuti on arenguruumi laste õpimotivatsiooni toetamise mõttes. Oleme harjunud sellega, et anname õppetüki ette ja olgu olla. Sellega saame me väga hästi hakkama. Aga on selge, et õppija toetamise mõttes peame saama paremaks. Ja see on täiesti võimalik.

Õppetööd on võimalik läbi viia nii, et lapsed õpivad tõhusalt ning tunnevad end seejuures läbivalt hästi.

Ja nad õpivad siis ka tõhusalt edasi pärast seda, kui nad on kohustusliku koolihariduse omandanud.

Millest veel on meie haridussüsteemis vajaka?

Meil on tekkinud tunne, et lühiajalised tulemused on õppimise näitajad. Tegelikult ei ole. Meil on vaja kasvatada teadlikkust selle kohta, millised on lühiajalised ja millised pikaajalised õppimise eesmärgid. See, mis tagab edu lühiajalises plaanis, ei pruugi pikaajalist visiooni silmas pidades sugugi kasulik olla. Mulle tundub, et selle mõistmises ei ole me väga head.

Kust see arusaam lühi- ja pikaajaliste eesmärkide saavutamise erinevustest siis tulema peaks?

Ülikoolidel on siin väga suur roll, sest nendes on tõenduspõhised teadmised. Üha rohkem on vaja sisendit valdkonna ekspertidelt ja teadlastelt. Teadmised selle kohta, kuidas on kõige tõhusam toetada õpilast ennastjuhtivaks õppijaks kujunemisel, on juba olemas. Nüüd on vaja olla piisavalt nutikas, et need teadmised endale selgeks teha ja kasutusele võtta. Tuumateadust polegi.

Samuti tahaks rohkem näha oskust küsida õppija arengu toetamist puudutavaid küsimusi.

Lihtne näide: millal peaks algama teismelise koolipäev? Selline otsus peaks olema tõenduspõhine ning lähtuma sellest, kuidas on teismelisel kõige tõhusam õppida. Meil on palju tõenduspõhist teadmist selle kohta, et teismelise koolipäev ei tohiks enne kella üheksat alata, sest see ei ole kooskõlas tema loomuliku unetsükliga. Varasem koolipäeva alustamine (eriti veel pimedal ajal) mõjub halvasti nii teismeliste õpitõhususele kui ka vaimsele tervisele. Aga ometi see teadmine ei rakendu, kuna teistsugune süsteem ja õppija vajadustest mitte lähtuvad otsused on pikalt juurdunud. Vaikselt on aga muutused tekkimas ning seda peamiselt rohujuuretasandilt üksikute koolide näitel.

Selline muutus saabki alata mõlemat pidi: kas ülevalt ehk poliitikakujundajate poolt või siis rohujuuretasandilt koolide endi initsiatiivil. Muutus tuleb kindlasti kiiremini, kui see saab alguse ülevalt. Samas võib selline lähenemine tekitada trotsi. Kui muutus tuleb aga rohujuuretasandilt ehk koolidelt endilt, on see positiivsem ja eeskujudega seotud, ent sel juhul võtab uute ideede levimine kauem aega. Teismeliste näite puhul pole ma aga kindel, kas me peaksime selle ajaga mängima.

Kui rohujuuretasandil probleemide lahendamisest rääkida, siis paistab, et nende puhul on erakoolid paindlikumad kui riigi- ja munitsipaalkoolid?

Mina arvan, et ühelgi õpetajal ega koolil ei ole vaatamata omandivormile hiljem koolipäeva alustamise vastu midagi. Ennemini ei meeldi mõte sellest lapsevanematele ning selline suhtumine kipub teadlikkuse ja harjumuste taha jääma.

Näiteks arvavad lapsevanemad tihti, et kui koolipäev algab hiljem, siis lapsed jõuavad koolist väga hilja koju ega jõua näiteks huviringides osaleda. Selge on see, et sellise muutuse saavad ette võtta koolid, kes on valmis oma õppeprotsessi loominguliselt kujundama, võttes arvesse seda, et hiljem alustamine muudab ka seda, kuidas lapsed õpivad ja kuidas nad ennast koolis tunnevad. See omakorda võimaldab teha kogu koolipäeva korralduses sisulisi muudatusi ja muuta koolis veedetav aeg oluliselt tõhusamaks.

Ka nendes Eesti koolides, kus hiljem algavat koolipäeva juba kasutatakse, suhtusid esialgu sellesse kriitiliselt peamiselt lapsevanemad. Kuid nähes selle tulemuslikkust, harjusid nad sellega kiiresti. Sellises süsteemis tõesti läheb paremini nii õpilastel kui ka õpetajatel.

Ütled, et praegune koolipäeva algus mõjub teismeliste vaimsele tervisele kehvasti. EKA doktorant Merike Rehepapp ütles hiljuti ühes intervjuus, et maailm ei tervene, kui seda püüab parandada seesama katkine hing, kes selle maailma kujundanud on. Ja ta selgitas, et maailma tervenemiseks on vaja teha korda katkised hinged ning seda saab teha õigete tööriistade, alusteooriate ja õige õppimisega. Tajud sa haridusel sarnast, katkiste hingede parandaja rolli?

See on väga ilus mõte ning läheb vägagi kokku hariduspsühholoogia valdkonna ja mõtetega. Hariduspsühholoogia uuribki seda, kuidas toetada inimese terviklikku arengut.

Nii nagu teame tõenduspõhiselt selle kohta palju, et teismeliste koolipäev peaks algama hiljem, on maailmas juba ka palju teadmisi sellest, kuidas toetada õppijate vaimset tervist ja õppimist ning kuidas katkiseid hingi ravida. Selge on see, et katkised hinged ise ei oska end ravida. Selleks on vaja abikätt ja aitaja teadlikkust. Sageli on abi ka väga väikestest asjadest – näiteks saaks vähendada klassiruumis võistluslikkust, õpilaste üksteisega võrdlemist ja õpilaste sotsiaalselt ebamugavatesse olukorda panemist – midagi, mida pahatihti tehakse kas õppimise või motiveerimise eesmärgil, kuid mis tegelikult annab soovitust hoopis vastupidise efekti.

Ma arvan, et õpetaja olulisim oskus on suhtuda lugupidavalt ja hoolivalt õpilase psüühikasse.

Mida enam me teame, kuidas psüühika toimib, seda enam oskame ära tunda olukordi, kus koolisüsteem või õpetaja tegevus õpilaste psüühikal trambib, mõnikord hoolimatusest, mõnikord lihtsalt teadmatusest või oskamatusest – nagu elevant portselanipoes.

Aga kui need teadmised on olemas, siis miks me neid ei kasuta?

Nagu ikka – uute teadmiste omaksvõtt on pikk ja keeruline protsess. Eriti kui tegemist pole lihtsa faktiteadmisega, à la et Prantsusmaa pealinn on Pariis. Kellelgi pole probleemi sellist laadi teadmist omaks võtta. Aga kui näiteks laps käitub klassiruumis väljakutsuvalt, siis ära hakka käituma kontrollivalt ja ennast kehtestavalt, vaid hoopis toeta tema seotust. See on täiesti teistlaadi teadmine võrreldes sellega, mille alusel on varem toimetatud. Selle omandamine võtabki aega.

Ütlesite koos Grete Arroga mõni aasta tagasi ühes intervjuus, et õpetajad saaksid tänasest veel paremini õppida ära tundma ja aitama õpilasi, kes ei oska hästi õppida. Kas olukord on aastatega paremaks läinud?

Kui õpetaja hakkab omandama teadmisi, kuidas õppimine tegelikult toimub, siis oskab ta ka paremini märgata nüansse, mida ta varem ei märganud. Ning siis oskab ta ka õppijatelt küsida just neid küsimusi, millest peegeldub, kuidas õpilane tegelikult õpib. Kuidas ta ennast tunneb? Mida ta mõtleb? Milliseid strateegiaid ta kasutab? Uurimused on näidanud, et klassiruumis tegeletakse vähe õpistrateegiate teadliku õpetamise ning motivatsiooni ja emotsioonide juhtimise toetamisega.

Aga aastatega on näha ka edenemise märke. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel on valminud üldpädevuste testid esimesele, teisele ja kolmandale kooliastmele. Üks osa neist on ka õpipädevuste testid. See tähendab, et õpetajatele on loodud instrument, mis aitab hinnata õpilaste õpipädevuste komponente. Seeläbi teab õpetaja paremini, millega on tarvis õppimise protsessis rohkem tegeleda.

Ilmselt võivad mitmed õpetajad peast juukseid kiskuma hakata, kui loevad, et nemad peavad täitma klassiruumis nii palju rolle: psühholoog, õpetaja, korrahoidja ja palju muud.

Mina olen seda meelt, et õpetaja, kes tunneb, et teda koolis igakülgselt toetatakse, suudab mitmekülgsemalt toetada ka oma õpilasi. Nii näiteks suudab õpetaja, kelle autonoomia on toetatud, pakkuda seda enam ka oma õpilastele. Autonoomia toetamise all ei pea ma loomulikult silmas vabakasvatust – vastupidi, see on teadlikult struktureeritud õpikeskkonna loomine, kus õpilane tunneb ennast hästi. Õpilane tahab seal tegutseda, sest ta tunneb, et on toetatud ja tal on seal hea olla.

Kui õpetaja tunneb, et tal on juhtkonnalt või riigilt selline tugi olemas, siis loob ta seda tõenäolisemalt ka klassiruumis. Kui õpetaja aga tunneb, et teda kontrollib väline surve, mis ei ole tema jaoks mõtestatud, siis hakkab ta kontrollivalt käituma ka enda õpilastega.

Koolides algab õpetaja meelsus juhtkonnast. Õnnelikud õpetajad on koolis, kus on õppimist eestvedav juhtimine. See ei ole pelgalt inimeste juhtimine, vaid õppimise protsessi juhtimine.
Halvasti tunnevad end aga õpetajad koolides, kus sellist juhtimist pole. Sellise juhtimisega kipub olema nii, et inimesed küll arvavad, et nad teavad, kuidas õppimine toimub, kuid tegelikult ei tea. Ja sellest sünnib palju rumalaid otsuseid, mis mõjuvad negatiivselt nii õpilaste motivatsioonile ja teadmiste omandamisele kui ka õpetaja rolli täitmisele.

Nii et kui me võtame kogu haridussüsteemi lahti, siis peaks kõik algama õppimise protsessi mõtestamisest ja siis alles selle teadmise pinnalt otsuste tegemisest.

Jah, õppimist eestvedav juhtimine näebki ette seda, et kui sul on vaja teha mingi otsus, siis sa pead lähtuma sellest, mis on õppijale ja õpetajale hea. Mõtleme näiteks veel kella üheksast kooli alustamise peale: kui selle otsuse edasilükkamine on ennekõike seotud sellega, et see ei klapi kohaliku omavalitsuse bussiaegadega, siis kas see otsus lähtub õppijast ja õppimise tõhususest? Ei lähtu. Kui bussigraafiku ühitamise argument kaalub üles selle, et varajane ärkamine mõjub laastavalt teismeliste vaimsele tervisele ja õppimisele, siis on meil arenguruumi küll ja veel.