Praegu on rohkem kui kunagi varem oluline, mida inimesed oma tööeluga korda saadavad: kas nad toodavad surmavaid relvi või niisutamiseks mõeldud veepumpasid. Vajadus eetilisi valikuid teha on üleilmne. Sellele viitab rohke saaste, mõnes piirkonnas liigne tarbimine ja teises rahuldamata põhivajadused, napid veevarud, ülepüük, globaalne kliimasoojenemine, osooniaugud, liikide hävimine – loetelu on lõputu. Selles valguses peaks isiklik karjäär jääma tagaplaanile ja fookusse kerkima ühised eesmärgid.
Kujutle, et oled tööintervjuul. Personalijuht koos osakonnajuhi ja värbajaga on sind küsitlenud juba viimased 40 minutit (usun, et enamusel on olemas ligilähedane kogemus, isegi kui elu on viinud hiljem ettevõtlusse). Miks sa eelmisest kohast ära tulid? Kuidas kolleegid sind kirjeldavad? Kus sa näed end viie aasta pärast? Miks just meie organisatsioon huvi pakub ja kõik need muud legendaarsed küsimused. Lõpuks annavad nad sõna sulle, juhuks kui on tekkinud küsimusi. Ja siis sa küsid: kuidas te oma tegevusega igapäevaselt kliimasoojenemise vastu võitlete, ma ei leidnud selle kohta märget teie kodulehelt? Millistest jätkusuutlikkuse printsiipidest lähtute oma töötajate toetamisel, arvestades et kümmekonna aasta pärast teie valdkonda sellisel kujul enam ei eksisteeri? Kui palju olete viimase viie aasta jooksul suutnud vähendada ökoloogilist jalajälge? Kuidas kajastub edasihoidlik ellusuhtumine teie tegevuses?