Kodutunne on üks võimsamaid tundeid mobiliseerimaks inimesi kaitsele. Kas me saame endale aga lubada inimeste kodutunde vähenemist, kuna miski, mis seostub neile turvalise kodukohaga, on jäädavalt kadunud? Olgu põhjuseks siis maha raiutud kodumets, kodulinna mitte sobiv arhitektuuriline monstrum, tuumajaam või tuulepark.
Ma kasvasin üles metsa taga järve kaldal asuvas väikeses külas. Küla ümber paikneb hajusalt üksikuid talusid, kuid lähimate asulateni on siiski ligi kümme kilomeetrit. Vahepeale jäid metsad ja rabad. Kõik need metsad, rabad ja järv olid meie mängumaa. Sõna otseses mõttes olid külaümbruse metsad meile iga viimse raja, puu ja kivini tuttavad. Ka kõige pimedamatel sügisöödel võisime liikuda läbi metsa, ilma et oleksime komistanud mõne puujuure otsa. Loomi oli metsas palju, kuid ainsad, keda me kartsime, olid põdrad.
Mihkel Kangur
Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (49)
