On aus endale tunnistada, et elu peamine mure ei ole aja ja raha puudus, vaid tarkuse puudus. Ja tarkuse all mõtlen esmajärjekorras oskust käituda, mitte niivõrd entsüklopeedilisi teadmisi (kuigi ka neid pean väga olulisteks).
Kui viis ja pool aastat tagasi Välisministeeriumist lahkusin, et elu teises pooles oma tõelisele elu kutsele vastata ja asuda kodukooli juhtima, korraldasin senistele kolleegidele-koostööpartneritele tänuks “kontsert-vastuvõtu” – sümboolselt toimus see Raekoja platsil Õpetajate Majas. Üks sõbranna naaberministeeriumist tõi lahkumiskingituseks kaasa raamatu, mille autor on ameerika psühholoog Ross W. Greene ja mis kannab pealkirja “Plahvatusohtlik laps”. Kaanelt vaatab vastu umbes 12-aastane pahur tütarlaps: käed vaheliti, põsed punnis, kulm kipras. Tema kõrvust tuleb auru. Pilt on üsna hirmuäratav.
