Tagasi kooli ei toonud mind niivõrd õpetamise subjektiivne võlu, kuivõrd usk hariduse mõjusse ja mõttekusse.
Juba mõni aasta on mul olnud au kirjutada kooliõpetaja kolumne, kuid kogu selle aja olen tunnetanud, et väärin seda üksnes osaliselt. On ju mu põhiamet siiski koolijuht ja kooliõpetaja kurblik-rõõmsale reaalsusele jõuan lähedale vaid pisteliselt: neli korda nädalas 12. klassiga ühiskonnaõpetusse süvenedes, vahel ka noorematele inimese- ja kombeõpetust andes, lapsi ühisteks ooperi- või balletikülastusteks ette valmistades või kolleege asendades.
See teadmine sunnib arvestama, et ma nähtavasti ei hooma lõpuni seda, mida tunneb täiskoormusega tööd murdev õpetaja – ja eriti veel sellistes ainetes, kus tuleb kanda vastutust õpilaste tulemuste eest riigieksamil, nagu eesti keel ja matemaatika. Kuid iga puudus pakub ka eeliseid. Et ma ei ole omal nahal tundnud, mida tähendab õpetajaameti tõeline valu ja rutiin, on see teatav distants aidanud hoida ka selle töö fluidumit. Sel fluidumil on vähemalt kaks tahku: subjektiivne võlu töötegija enda jaoks ja objektiivne mõju inimkonnale.
