Vaevalt annab kujutleda midagi kaitsetumat ja hapramat kui pisike, vastsündinud laps. Ta on täiesti abitu, läbinisti sõltuv teistest inimestest, vajades süüa, sooja ning kaitset.
Võib-olla sellepärast muudab selline väike inimene ka kõige tugevamad ja karusemad inimesed relvituks. Üks tilluke siputav olevus vaatab sulle oma krimpsus näoga otsa ning annab oma nutuga selge sõnumi, et ta ei saa ilma sinuta hakkama. Ka tõrksaimad leebuvad, võtavad ta kohmakalt sülle ning tajuvad tahes-tahmata elu imet. Väike laps sunnib meid mugavustsoonist välja astuma ning pehmendab me terasena karastunud südameid.