Olen kohe varsti oma Brooklyni korteris, täna oli päikeseline päev, Tallinna ja New York City vahel oli 35-kraadine vahe. Õnneks Ameerikas oli soojem. Lapsed ilmselt magavad, sest T-särgi väel Central Pargis lõputu jooksimine murdis ühte moodi nii kahe- kui kolmeteistaastase.

Sain just oma potentsiaalse Philly Joe’s NYC baari majaomaniku kohta kamaluga häirivat infot, mis mind loomulikult üllatab, aga samas saan ju aru, et siinse ja päris džungli vahel on “ainult” see erinevus, et siinsed kiskjad on inimesed. Ja tegelikult ei ole mingisugust vahet, kas maadlen selle kinnisvarahai või mõne teisega – keegi ei jäta siin võimalust kasutamata saada lihtne kõhutäis.

Väidetavalt saan 28000$ eest kuus kahekorruliselise toimiva baari, aga tegelikult on see jäämäe veepealse osa otsas kükitav kirmetis. Kõik erinevad kulud nihverdatakse ajaliselt lepinguväliseks, maamaksud, alkoholiload, küte, kindlustus, prügivedu, tuletõrjeload, isegi tarnetega seonduv peab olema lisaks sellele, nad tekivad nagu välk selgest taevast, makstud skalpelse täpsusega, ning ka puhas maksmise akt on tihtilugu ainult sisseostetav.

Tundub, et ma olen teel saamas kas ääretult põhjaliku väljaõppega linnakeskkonnas baaripidamise eriväelaseks või lähen vangi.

Kogu protsess sõltub AINULT inimestest.

Kas minu rendileandja otsustab mulle halastada ja teenida minu pealt “ainult” väga korralikku rendiraha või kurnata senikaua, kuni saab ka lepingu katkestamisega seotud trahvi sisse nõuda?

Kas minu jurist võtab kiiresti ja operatiivselt minu poole ning sealjuures ei tee ühtegi inimlikku viga, mis minu jaoks võib tähendada nii põhjalikku vastu seina sõitmist, et päeva pealt tekib kõikehõlmav likviidsuskriis?

Kas linna ametnikud otsustavad meie kohtumisel 26.02 tuua minu pisikese plaani näitel positiivse eeskuju loomemajanduse olulisusest ja otsustavad, et võin sildi üles panna, võin miljööväärtuslikus piirkonnas värvida sinikakarva fassaadi lihtsalt mustaks, võin tuua tuppa mistahes helitehnika ja alustada kontserttegevusega või pean ootama iga liigutuse jaoks kuid ning maksma iga liigutuse juures asjaajamistasusid kümnetesse erinevatesse kaevudesse?

Kas muusikud tunnevad ennast seal hästi? Kas leian puuduvad investorid?

Kas Eesti ettevõtted näevad seda ainulaadset võimalust, mida näen mina, et seljad kokku pannes saame ainulaadse platvormi Eesti tutvustamiseks nii läbi kümnete toodete kui ka tervikuna? Kas klientidele meeldib ja kas nad leiavad meid üles?

Lapsed magavad. Nädala pärast peame sellest rahulikust valguseküllasest Brooklyni korterist välja kolima ja mul ei ole veel aimu ka kuhu. Aga see selgub. Ma leian korteri. Ma usun, et inimesed on head, toetavad, teevad oma tööd ja kaitsevad mind sealjuures teineteise eest.

Pean ütlema, et see kõik on ääretult põnev ja paeluv. Mulle tundub, et siin on nii nagu kõiges muuski – ainult siis on võit midagi väärt, kui see nõuab pingutust. Ja pingutama ma ju tulin.

NYC on tegelikult Eesti tulekust huvitatud.

Neile meeldib mõte ühest pisikesest kohast ja tema ütlemata põnevast identiteedist. Kümned muusikud, kellele aplodeeritakse Euroopas püstiseistes ja siin on nende ees valla maailma tähtsamate jazziklubide pöörduksed, on nõus proovima Eesti (peagi) kuulsamat hoogtööformaati – talguid. Paljud on öelnud, et ma annaks ainult märku ja nad panevad tunked selga ning teevad mida vaja. Me ehitame küll midagi mulle ja Eestile, aga ka neile. Sellist ühistegevuse initsiatiivi kuulevad nad oma elus esimest korda.

Eesti saab 100.

Meie silmad näevad nii suurt juubelit ja ühist saavutust ainult ühe korra. Muidugi naiivne ja sinisilmne, aga ma arvan, et Eesti väärib seda, et tema muusikud, kunstnikud, film, mood, uskumatult lummav köök ja kõik muu joovastav oleks kõikide kultuuride ristumispunktis olemas.

Kirjutan seda juppi siin sõites ülevalt Harlemi piirilt läbi kogu Manhattani poolele teele Brighton Beachile ja raske on kirjeldada kui õnnelik ma olen. Ma tegelen maailma kõige ägedama puzzle kokkupanemisega ja mul ei ole hetkeksi kahtlust, et see kõik õnnestub!

Nii, 36th street, minu peatus.

Edasi!!