Öeldakse, et eestlase jaoks polevat oluline, et endal paremini läheks, vaid et naabrimehel niivõrd hästi ei läheks. Me elame oma elu võrreldes end teistega ning sellest ei pääse. Igasugu edetabelid, järjestused, hinnaku nad loetavust või mängitavust või ilu (mis olevat vaataja silmades) – kõik tuginevad kadedusele.
Ameerikalikult võiks ju mõelda, et tee siis paremini, rohkem osavamalt ja oledki imetletute seas! Reaalsuses ei ole see enamjaolt võimalik, samuti leidub ikka mõni teine ala või kategooria, kus juba keegi tublim ees. Lisaks muutub tubliduse mõõt tänapäeval ülimalt kiiresti. Kui me tunnet nimega “kadedus” vältida ei saa, siis kas ja kuidas saame seda valitseda?