Hannes Kuhlbach: kadeduse valitsemine

Öeldakse, et eestlase jaoks polevat oluline, et endal paremini läheks, vaid et naabrimehel niivõrd hästi ei läheks. Me elame oma elu võrreldes end teistega ning sellest ei pääse. Igasugu edetabelid, järjestused, hinnaku nad loetavust või mängitavust või ilu (mis olevat vaataja silmades) – kõik tuginevad kadedusele.

Ameerikalikult võiks ju mõelda, et tee siis paremini, rohkem osavamalt ja oledki imetletute seas! Reaalsuses ei ole see enamjaolt võimalik, samuti leidub ikka mõni teine ala või kategooria, kus juba keegi tublim ees. Lisaks muutub tubliduse mõõt tänapäeval ülimalt kiiresti. Kui me tunnet nimega “kadedus” vältida ei saa, siis kas ja kuidas saame seda valitseda?

Kadedusel on palju varjundeid, me kohtame neid igal sammul

Kadeduse lätted on lapse arengusse sisse kirjutatud. Väiksena me peame leppima sellega, et teistel inimestel on alati midagi, mida meil endil pole. Lapse vaatenurgast vaadates on täiskasvanutel piiramatu võim. Samal ajal ei taju laps selle võimuga ümberkäimise vastutust, teisisõnu võimu kandmise koormat.

Võimu mitteomamine tekitab halva tunde ja seepärast on tunne vaja endast väljapoole suunata.

Primitiivne kadedus soovib piltlikult hävitada teise inimese, kes midagi väärtuslikku evib, sest niivõrd võimatu on taluda millegi puudumist endas.

Enamjaolt toob selline soov koheselt kaasa ka süü – kuidas ma saan kedagi endale kallist, ema või isa, kellest ma pealegi nii sõltun, tahta hävitada? Kirjeldatud protsessid on alateadlikud, pigem sümboolsed kui reaalsed. Omaenese kadeduse ja sealt tulenevast hävitamissoovist tingitud süü kandmine on osa kasvamise kadalipust.

Kes meist ei oleks lapsepõlves kaaslase uusi pükse, mütsikest või mänguasja tahtnud maha visata ja otseses mõttes selle peal trampida. Tihtipeale ongi lapse kadedus otse näha, tema tegevustes primitiivse jõulisusega väljendunud viisil. Aeg-ajalt näeme seda meedia vahendusel muidugi ka täiesti ontlike täiskasvanud inimeste käitumises, kasvõi üleskutsetes a la anname tuld.

Täiskasvanuks saamise teel on mina kujunemisel üheks raskemaks katsumuseks oma kadeduse tunnistamine ja selle valitsemine. Kui inimene oleks ainult n-ö valge ehk edasipürgliku kadeduse kandja, siis oleksime ilmselt praeguses maailmas hoopis tervemas ja tervislikumas positsioonis. Must kadedus aga soovib hävitada hea, mida me endal ei tunneta olevat ja mille pelk olemasolu raevu tekitab. Piltlikult võiks kontiinumit valge ja musta kadeduse vahel pidada ka vaimse tervise üheks skaalaks.

Oluline on rõhutada, et kadedus on tihtipeale mitteteadvustatud tunne, me näeme pelgalt selle väljendusi ning tunneme need heal juhul endas ära. Oskar Lutsu sõnadega – “mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema !”

Kadedust on meie ümber palju ning taaskord peaks iga inimene vaatama enda sisse, et leida üles omaenda kadeduse lätted. Kadestada võib looduse poolt kaasa antud ilu, mis enamasti korreleerub noorusega. Keskeas inimesed on tihtipeale kadedad noorte inimeste peale, keda elu lihtsalt vähem on kulutanud.

Ei ole harv, kui ema on kade tütre peale ja isa poja peale, sellest isegi aru saamata. Pidev soov oma järeltulijate elu korraldada ja neile kõike pakkuda võib olla kadedus värskuse ja elus veel lörtsimata võimaluste üle, mida noored omavad. Ja sellest tulenev süü suunab  vanemaid hoolitsema, varustama ja korraldama, mida nii hea on presenteerida kadeduse vastandina – lahkusena.

Kadedus võib väljenduda materiaalsete väärtuste suhtes, kui inimesel ei ole neid (tema jaoks tema enda mõõdu kohasel) piisavalt. Siinkohal saame jälle viidata Freudi geniaalsele avastusele, et inimese ihadel pole piire. Kui füüsiliselt saame korraga magada ühes voodis, elada ühes kodus, sõita ühe autoga, kanda ühte kella, ülikonda, kleiti, kingi jne jne, siis oma sisemaailmas tahaksime ikka rohkem ja rohkem, praktiliselt piiritult.

On vaid üks ressurss, mille poolest oleme kõik võrdsed. See on aeg.

Aja tark kasutamine on ehk kõige enam õnne- ja rahulolutunnet pakkuv oskus, mida endas arendada.

Kadedus vaba aja ressursi mõttes on pigem viide endas peituvale konfliktile – oma elu(aja) korraldamisel on meie riigis küllalt vabad käed ja võimalused, ainult isiklikku julgust peab olema. Alati on muidugi ka see puudujääk võimalik väljapoole projitseerida, näiteks et miks ei anta siis vabaks riiklikke tähtpäevi, kui need nädalavahetusele langevad?!

Kadeduse valitsemine

Kadedus on tunne, mis tihti mitte otsesõnu, vaid kaudselt teraapias esile tuleb. Vahel on kadedus niivõrd varjatud ja varjutatud, et seda on esmapilgul raske tuvastada. Kohusetundlikel ja tööst koormatud inimestel on enamjaolt heameel ja uhkusetunne selle osas, et nad on mingi positsioonini jõudnud, saavutanud materiaalse ja sotsiaalse tunnustatuse ning on Eestit rikastanud nii materiaalses kui vaimses mõttes. Kui nende kõrvale asetub võrdluses vähemvõimekam, puudega või lihtsalt elu lõdvemalt võttev inimene, siis saab too tihti sarjata kui laisk, riigi nisa küljes rippuv, või elukunstnik, kelle jaoks esmakirjeldatu peab pingutama, nii-et-veri-ninast-väljas.

Ei kulla töörööbik, nagu Tammsaare on öelnud – me teeme neid asju ikka meite eneste pärast. Kadedus ilmneb siin millegi üle, mida me endas ei julge tunnistada või mida me millegipärast ei julge teha, eristuda. Elu lihtsamalt võtta, jätta uus auto liisimata, soojamaa puhkusereisil käimata – sellest ei taha inimene loobuda, kuid selle eest tuleb maksta ennekõike oma ajaga. Ei saa korraga joosta ja seista. Hea oleks neid tegevusi vaheldada.

Kadedus on tunne, millest saab välja lugeda ja mis aitab valgust heita inimese sisemistele konfliktidele.

Me oleme pidevalt oma elu autorid ja samas selles elus elavad olendid. Kui ennast alatasa  võrrelda teistega – ja seejuures ei ole see pilt kunagi dokumentaalrealistlik, vaid piisavalt moonutatud – siis oleme lõpmatus rattas, milles kadedus ja sellest hetketi vabanemine vahelduvad nagu tõus ja mõõn. Pidev ületrumpamine on võidujooks, milles võitjaid pole.

Mis aitab? Aitab pilgu pööramine sissepoole ja küsimine, mis mulle tõeliselt heameelt ja rahulolu pakub. Just sellele elu ühele peamisele küsimusele vastata püüdmine osutab muuhulgas kadeduse sisemistele allikatele ning seeläbi saab võimalikuks ka teistes inimestes leiduva rahulik aktsepteerimine.

Igas inimeses on nii head kui halba, nii kadestamisväärset kui taunimisväärset. Loen ise nii Edasist kui mujalt tihti suurepäraseid arvamusi ja mõttearendusi, ja tihti ka ebahuvitavaid ja tehislikke lugusid. Küllap ka lõpukorral olev lugu võib tekitada vastakaid arvamusi, nii positiivseid kui negatiivseid. Selle juures on väga hea, et arvamusi ja meeldimusi ongi samal ajal mitmeid – seepärast on kadedusel tuhandeid varjundeid. Saagem igaüks enda omadega tuttavaks ning aktsepteerigem neid vabamalt ja rahulikumalt, siis muutub maailm valgemaks.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (26)