Elu numbrite taga. Viljar Arakase ja Olavi Lepa vestlus – Edasi

Ettevõtja Viljar Arakas vestleb Eesti suurima panga Swedbank Eesti juhi Olavi Lepaga pankade heade tulemuste valguses sektori olukorrast ja majanduse väljakutsetest laiemalt. Mida ootab ta jõuluvanalt ja mida teeks, kui ta saaks olla ühe päeva peaminister?

Viljar Arakas: Olavi, me kõik teame sind, aga tegelikult väga ei tunne. Tänase majandushõngulise jutu sissejuhatuseks ma küsikski nagu äsja 70 aasta juubelit tähistanud Maire Aunaste ühes tuntud telesaates: kes sa oled ja kust sa tuled?

Olavi Lepp: Olen tähele pannud, et riigiti see tutvustamine erineb. Rootslase vastus oleks, et abielus, kolm last ja koer – ükskõik millisel töökoosolekul. Mul oli alguses ikkagi kohanemisraskusi, sest hakkasin eestlase kombel ette lugema, millega ma kõik tegelen. Ehk et olen Pärnust, siis ülikoolid-asjad, edasi Hansapanka tööle.

Viljar: Mis ülikoolis sa käisid ja mida õppisid?

Olavi: Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis. Mida ikka õpiti üheksakümnendate lõpus: ärijuhtimist. Huvitavad ajad olid, aga sealt ma läksin kohe praktikale Hoiupanka, teenindasin kliente isegi, tegin kõike, mida vaja.

Viljar: Pärnu Hoiupangas?

Olavi: Just. Ja kui kool sai läbi, mõtlesin, et mida teha, tulin Tallinna, hakkasin teenuseid administreerima. Kõrvalt vaadates võib tunduda väga keeruline, aga suht käsitööga otsekorralduste tootejuht olin. Üsna peagi pakuti, et äkki hakkad inimesi juhtima, ja siin ma nüüd olen.

Viljar: Kas Hansasse, Swedi said Hoiupanga ühinemise kaudu?

Olavi: Jah, ma olengi tegelikult nii-öelda üle võetud produkt. Hansapank võttis üle ja siis Swedbank võttis üle.

Viljar: Kaua sul staaži on?

Olavi: Üheksakümmend seitse vist ametlikult alustasin, aga käisin juba ülikooli kõrvalt tööl, kõik käisid, sest raha oli ju vaja kuskilt saada.

Viljar: Ma mäletan, olin kunagi Eesti Raudtee nõukogu esimees ja seal olid ikka neljakümne-viiekümne tööaasta peod väga tavalised. Saan aru, et sul on ka see varsti käes…

Olavi: Oh, ära räägi. Mul on pangas erinevaid ameteid olnud viieteistkümne kanti. Olen väga palju liikunud, päris pikki aastaid töötanud grupi heaks, sõitnud Stockholmi vahet palju ja siis tagasi tulnud, kuna tundus, et see võtab isiklikust elust meeletu tüki, kui oled pidevalt ära. Siis tulin riskijuhiks ja üks hetk oli pangajuhti vaja…

Viljar: Aga räägime just sellest hetkest. Mäletan, kuidas Jüri Mõis ütles toona arrogantselt, et tema sind ei tunne. Kui sa pangajuhiks said, peab tunnistama, ega me keegi väga ei tundnud. Selles suhtes minu lugupidamine: sa oled selle rolli väga kiiresti ja hästi omandanud, kannad eelkäijate mundrit täpselt sama väärikalt. Kuidas ikkagi sinust sai siis pangajuht?

Olavi: Ma arvan, et mingi osa oli siin kindlasti juhusel. Oma rolli mängis kahtlemata ka Stockholmis töötamise periood, kust mingid inimesed mind ikka tundsid ja teadsid, mis ma teen, mida oskan ja mida mitte. Sealt see ilmselt algas. Teisalt pank oli toona avalikus ruumis suhteliselt kehva mainega, hulk süüdistusi ja kahtlusi oli õhus, millega siin tegeldud on. Minu riskijuhtimise taust, mida ma tegin tõepoolest ainult poolteist aastat kogu oma karjäärist, oli lihtsalt üks episood, kuigi vahel öeldakse, et ma riskijuhina tulin. Ma olengi pigem nii-öelda organisatsiooniülese põhimõtte usku, mulle meeldib käia erinevates organisatsiooni otstes. Pangas on väga vähe otsi, kus ma töötanud ei ole või millega ma pole kokku puutunud. Ma enam-vähem aiman igast vallast, millega seal tegeldakse, mis on väljakutsed. Mul on õnnestunud niimoodi kasvada. Räägitakse, et Saksamaal pidi see olema lausa nagu doktriin: sa pead ettevõttes arenema eri üksustes. Ja minu teada ka näiteks sõjaväes kasutatakse seda päris tihti. Sa pead nägema erinevaid nurki. Mul on see õnnestunud, mitte teadlikult, vaid juhuslikult.

Viljar: Ma ei tea, kas see on legend või mitte, aga kunagi kuulsin, et Neste juht alustas oma karjääri bensiinivoolikute puhastamisest. Ju see on osalt väljamõeldis, osalt tõsi, alati kõik suust suhu jutud võimenduvad, aga iseenesest väga oluline mõte. Kusjuures, oled sa näinud sellist filmi nagu “Tähtsad ninad”?

Olavi: Ei ole.

Viljar: Ingomar Vihmari uus koguperefilm, pigem lastele mõeldud, aga seal juhtuvad jahmatavad asjad. Kaks koolipoissi tulid välja õpilaskonkursil äriideega, said sellele ka rahastuse, siis pidid palkama oma isa niimoodi, et isa teada ei saaks ja investorid võtaksid äriideed tõsiselt. Lõpuks selgus, et need seemneraha investorid olid hoopis pesueht rahapesijad. Kujutad ette, tegemist on koguperefilmiga? Kui ma seda filmi kinos vaatasin, siis mõtlesin, et vau, kas me nüüd võtame siin mingi rahvusliku finantsküüditamise ohvri rolli jälle. Kõigist neist rahapesuskandaalidest muidugi keegi ei jäänud puutumata, otsesemalt või kaudsemalt said kõik pihta. Aga meil kuidagi on nagu alateadvuses hakanud kujunema mingisugune ohvrimentaliteedi staatus. Finantskriise on maailmas iga päev, Šveitsis kukkus Credit Suisse kokku. Finantskolakaid käib justkui igal pool, aga me miskipärast elame neid hiljem ja kogu aeg üha uuesti üle, justkui tahaksime tagasi sinna. Kuidas sa seda tunnetad? Te olite oma organisatsiooniga ikka päris tulipunktis toona.

Olavi: Muidugi, päris palju on sellest õpitud ja päris mitu tiimi tegid siin väga pikalt väga kõva tööd, olen neid mitu korda tänanud ka ja kasutan võimalust tänada veel kord. See on tegelikult päris hullumeelne, kus me olime. Kogu sektor oli nagu šokis, me olime justkui midagi maha maganud. Ma saan aru, et inimesed näevad seda erinevalt, aga minu jaoks on küsimus pigem selles, et kui kurjategijad kasutavad mistahes infrastruktuuri ära, siis mida ja millal peab infrastruktuuri omanik tegema. Me ilmselt sektorina magasime mingid ootused maha, midagi pidanuks tegema oluliselt rohkem. Nüüd teeme küll oluliselt rohkem, aga saame teistpidi süüdistusi, et oleme liiga kurjad, ei luba teha midagi, ei ava kontosid, paneme kinni hoopis. Eks see pendel niimoodi kõigub. Aga nüüdseks on olukord normaliseerunud. Väga palju inimesi töötab selle nimel, professionaalne töö käib, jälgime, märkame.

Viljar: Kas see on praegu sinu kui pangajuhi rollis ka murede esikolmikus?

Olavi: See on pidevalt tähelepanu all, aga ta pole mure, kui aus olla. Me jälgime kogu aeg, mis keskkonnas toimub, ja otsime sealt uusi asju üles. Aga ei, mure ta pole, on väga kõrgendatud tähelepanu all.

Viljar: Tuleme nüüd olevikuteemade juurde. Kunagi, kui meil EfTEN-is tulid väga head tulemused välja, käisin Äripäeva raadios ja ütlesin, et me tulemused on piinlikult head. Siiamaani sõbrad pilkavad mind selle pärast. Vaatasin just Swedbanki kolmanda kvartali tulemusi, need on ka piinlikult head. Olavi, ma küsin su käest: kas sul piinlik ei ole? Saad aru küll, mis ma mõtlen.

Olavi: Jah, tõesti, tulemused on märkimisväärselt head. Ma ise olen samuti mõnikord mõelnud, et mis sa sellises olukorras öelda oskad.

Keskkond on küll soosinud, aga me võime ka endale õlale patsutada, sest oleme teinud head tööd, et selles keskkonnas hästi sõita.

Parem nii, kui et oleks piinlikult halvad tulemused. Selle üle oleks kurb.

Käisin siin hiljuti põllumeeste konverentsil “Põllumees on tippjuht”, väga kihvt üritus Olustveres, püüan seal iga aasta kohal ära käia. Rääkisin seal natuke ühe ja teisega, mu meelest ülihea võrdlus oli see, kuidas põllumehel on ka vahel niimoodi, et sügisel külvad vilja maha, teed tegelikult enne juba palju töid ära, ja siis ootad, et talvel veaks ilmaga – vahel veabki. Kevadel teed hulga teisi töid ära ja loodad jälle, et ilmaga veaks, vihma tuleks õigel ajal, mitte liiga vara ega liiga palju. Kogu selle aja tehakse roppu tööd. Kui jälgida, kuidas põllumajandusettevõtted töötavad, siis pidevalt 24/7 midagi toimub. Sügisel on saagikoristuse aeg ja vahel tänu sellele, et kõik asjad nagu seierid sattusid õigesse kohta, saad megahea saagi. Ma pole kuulnud veel kedagi põllumeeste kohta ütlevat, et nad istusid käed rüpes ja hea saak lihtsalt kukkus sülle. Kuigi ilm tõesti soosis. Meil on umbes sama: töö käib nagu laevaköögis, väga palju higi, vaeva, pisaraid, vahepeal tuleb ka keskkond appi. Ma ei väida, et see kõik on meie teene, osalt ikka keskkond aitab, aga hull töö käib. Seda on kõrvalt võib-olla raske näha.

Viljar: Hea, et selle põllumeeste teema sisse tõid. Mul oli amüsantne vestlus sõbraga, kes ütles, et Olustveres saab ka magistrikraadi hädaldamises. Ja mul on tunne, et Tartus ajakirjanduses õpetatakse eraldi ainena seda, kuidas panku leheveergudel elegantselt peksta. Pankadest mingit head lugu teha on keeruline, alati on midagi rohkem või vähem valesti. Kas te mõõdate ka, kui palju on positiivset või negatiivset meediakajastust?

Olavi: Ikka mõõdame. Kõik suuremad ettevõtted mõõdavad. Aga kokkuvõttes Tõnu Mertsina päästab meid positiivsete uudistega ära. (Muigab.) Meil on tegelikult veel neid, ei taha kellelegi liiga teha, meil on päris palju eestkõnelejaid erinevatel teemadel. Aga loomulikult, NPS (net promoter score – kliendi soovitusindeks) kujuneb ju niimoodi, et halba uudist räägitakse kümnele inimesele edasi, head uudist võib-olla ühele räägid, võib-olla mitte. Meedia võtab vahel mõne teema ette üsna ühetaoliselt, valades sellele sama kastme – ütleme näiteks majoneesikastme. See osadele maitseb, osadele mitte, aga see tähendab, et teema maitseb alati sarnaselt.

Viljar: Eks ta nii ole jah. Pangandus on lihtsalt kogu meie majanduse vereringe, ta on kogu aeg kõigil ees ja kellelgi on alati midagi öelda. Nagu riigieelarve kohta.

Olavi: Rootslastele tuleb aeg-ajalt meenutada veel seda, et Swedbank on nagu outlier ehk erind meie turul, me oleme lihtsalt nii suur. Rootsis on Swedbank üks sajast, seal on temast suuremaid tööstusettevõtteid, igas sektoris on midagi temast suuremat, ei ole panganduseski ta kõige suurem. Aga siin peab aru saama, et sa oled nagu elevant ruumis, põhimõtteliselt iga su sammu märgatakse palju rohkem.

Viljar: Ja see on kellegi silmis õige, paljude silmis vale – ükskõik, mis otsuse sa teed. Ja seda vale ikka tahetakse esile tõsta.

Olavi: Absoluutselt. Üks hea lugu oli siin aastat kolm-neli tagasi. Tõime turule Roburi fondid, mis on Rootsis edulugu – investeerimisfondid, madalad haldustasud, täitsa asjalikult juhitud. Tegime pressiteated valmis, aga ükski meediamaja neid üles ei korjanud. Päriselt või? See on ju Eesti inimestele väga hea uudis, et meil on nüüd selline investeerimisinstrument olemas, isegi kauplemistasusid me ei taha, ostad ja müüd tasuta. No superuudis kõige halvasti kirjutatu kõrval. Aga sain vastuseks, et ostke sisuturundust. Siis mõtlesin küll, okei, nüüd meedia töötab niimoodi, et kui midagi on halvasti, siis ta on olemas, ja kui tahad normaalset lugu, siis osta sisuturundust. Vot ei ostnud. Tegime muud moodi inimestele selgeks, et meil on häid asju ja need fondid lendavad kõrgelt.

Viljar: Peatume korra pangandusturul, ma olen ju ka teatud mõttes hobipankur, tegelikult isegi Coop Panga nõukogu liige, ma näen pangandust seestpoolt. Loomulikult Coop ja Swed on kaks täiesti erinevat panka: üks on suur turuliider ja teine see, kes tahab teistelt turgu võtta. Viimasel ajal üks näitaja, mida pidevalt jälgin, on hoiuste kogumaht. Ma ei räägi ainult Swedist, vaid Eestist üldse. Ettevõtete hoiused on vähenemas, mitte küll olulisel määral, aga trend on ikkagi pigem alla. Eraisikuhoiused, mis siin kümme aastat järjest kasvasid, on täna justkui platool. Samas minu arust see struktuur on siiski muutunud. Välishoiused, mida Raisin-platvormilt võetakse, on kasvanud. Kuidas sa seda vaatad?

Olavi: Pangandus on oma ärimudeliga, eks ju. Sul on vaja hoiuseid, kapitali, ja siis proovid selle teise bilansipoole mõistlikult ära paigutada. Välishoiuste kaasamine iseenesest mingi probleem ei ole. Kui tahad turul maasikaid müüa, siis sa pead need kuskilt kokku ostma, mõned ostavad Eestist, mõned välismaalt. Hoiuserahal ei ole ka mingisugust märki küljes, mis raha ta täpselt on. Ta on raha. Võib-olla seal mingid riskid on teised, mida kindlasti need pangad oma nõukogus ka arutavad. Kui meie hoiused on oma teatava muutuva dünaamikaga, siis ma pakun, et platvormihoiused käituvad üsna ühetaoliselt: kui Ukraina-sündmused tabavad, siis nad kõik tahaksid kuhugi kaugemale ära minna. Nende hoiuste pikendamine võib olla seega mõningane katsumus, aga teisalt see on ärimudeli küsimus.

Viljar: Palju teil mitteresidentide hoiuseid on? Tead sa suurusjärku öelda?

Olavi: See on olematu.

Viljar: Olematu?

Olavi: Suures pildis tulevad meie hoiused ikkagi Eesti residentidelt. Meie riskiisu on kõvasti muutunud. Ja kuna me teenindame suurt osa Eesti elanikkonnast, siis meil pole olnud otseselt vaja välishoiuseid kaasata, täna meie bilansi struktuur on ikkagi normaliseerumas. Leedus on muide endiselt niimoodi, et bilansis on hoiuseid pea kaks korda rohkem kui laene. Kujutad ette, kuidas sellise bilansiga sõita?

Viljar: Leedu Swedis siis?

Olavi: Jah. Nüüd natuke see suhe on paranenud.

Viljar: Miks seal hoiuseid nii palju rohkem on? Nad ei suuda laene välja anda?

Olavi: Pigem on murekoht, et finantssüsteem on vabade vahenditega üle ujutatud. Meie süsteem oli ka mingil perioodil veidi ülelikviidne ja seetõttu aeg-ajalt heidetigi ette, et miks te hoiuse eest rohkem raha ei maksa.

Viljar: Ei pea maksma.

Olavi: Kui kuskil pakutakse seda tasuta, siis kuidas sa üle maksad? Seda ülelikviidsust pole põhjustanud kommertspangad. Aga täna me maksame hoiuste eest väga head hinda ning kliendid kasutavad seda aktiivselt.

Viljar: Eelmisel reedel (27.10 – toim) oli Vikerraadios tähelepanuväärne intervjuu Rain Lõhmusega, sa kindlasti ka kuulasid seda.

Olavi: Kuulasin jah, väga põnev oli.

Viljar: Rain on minu jaoks alati olnud Eesti pangandusturu majakas ja ta on õnneks selline heas mõttes halb PR-strateeg, kes räägib üksnes seda, mida päriselt mõtleb. Tal ei ole sellist positsioonist tingitud juttu, kus laod letti vaid kommunikatsiooniosakonnaga kooskõlastatud jutupunkte. See, mida ta arvas tulevikus juhtuvat, oli ikka päris mustades toonides. Täna on kõik superhästi, aga homme on meil oodata laenukahjumeid, keskkond halveneb jne. Kuidas sa börsifirma allüksuse juhina näed seda kuue-kaheteist kuu pärast? Mis su sisetunne ütleb? Mis sind öösel üleval hoiab, kui nii poeetiliselt küsida?

Olavi:

Öösel hoiab üleval see, et ei saa aru, kust kivi alt järgmine probleem tuleb, sest seni on kõik viimased probleemid tulnud ootamatult.

Veidi nähtavalt, aga siiski pigem oleme arvanud, et muud asjad tabavad meid enne. Tervishoiukriisi me mäletame, tarneahelate probleeme ka, nüüd on geopoliitilised kriisid ja ei tea mis veel Iisraeli ümber. Võtab nagu mõtlema, kui NATO riik, Türgi, kuulutab sõda.

Viljar: Ma arvan, et Erdoğan teeb seda siseriiklikuks tarbimiseks.

Olavi: Hea küll, aga see näeb kurioosumina välja.

Oma krediidiportfelli pärast muretseme mõistagi kogu aeg, aga märgid näitavad pigem, et suuri probleeme seni pole olnud. Pidevaid stressiteste oleme ka teinud. Jah, kindlasti tulevad mingid üllatused – see on loomulik osa pangandusest.

Viljar: Ütleme nii, et kui sina, Olavi, muretsed Swedbanki laenuportfelli pärast, siis teised väiksemad pangad peaksid olema kohe ülisuures mures. Arvestades teie raha hinda, võimekust ja ma kliendina ju ka näen, et kui ikka kaks S-tähega Rootsi panka laenu pakuvad, siis ega Eesti pangad ei pääse konkurentsi, kuna raha hind on nendele teine, omakapitali vajadused kasvuks ja selle olemasolu.

Olavi: Minu arvates siin tuleb mängu see, kuidas sa mudeleid ehitad. See on üks suur teema, millest võib kunagi pikemalt rääkida ja mida avalik ruum nagu eriti ei näe.

Viljar: See on väga keeruline teema.

Olavi: Jah, ärme sinna seekord lasku. Ma pigem ütleks seda, et meie laenude väljastamise standard on konservatiivsemas otsas. Ja nüüd jõuame tagasi sinna, mida omanik soovib ettevõttelt. Omanik tahab teha madala riskiga panka, low-risk bank, nagu välja öeldud ka meie panga riskistrateegias.

Viljar: Kes ei tahaks?

Olavi: See tähendab, et mingisuguseid tehinguid ei tehta, see tähendab ka paremat struktuuri, teistsugust laenumahtu alusvarade väärtuse suhtes. Sa töötad sellega 24/7, et jõuda sinna punkti. Ja ta pole sul kunagi olematu riskiga pank, no-risk bank, ikka võtad riski ja sealt tulevad ka laenukahjumid. Need kahjumid tulevad pigem sellest otsast, kus arvasid olevat tugevad kliendid, kellega oled astunud pikkadesse suhetesse. Aga suures pildis ma vastaks su küsimusele, et üles ajavad öösel pigem teist tüüpi riskid. Kuulsin muide kolleegilt, et ühes nädalavahetuse raadiosaates väideti pangandus olevat riskivaba äri.

Viljar: Kuulsin minagi seda, vist härra Anvar Samost väitis nii.

Olavi: Kui ma esmaspäeval sellest juhatuse koosolekul kuulsin, siis mõtlesin küll, et…

Swedbank on raudselt üks Eesti suurim, kindlasti üks professionaalsemaid riskiorganisatsioone.

Viljar: Täpselt, vastasel juhul võiksite ju pangas riskiosakonna ära kaotada.

Olavi: Ei, ta ei ole riskivaba, eri tüüpi riske on palju ja nende juhtimine 24/7 töö. Neist riskidest krediidiriske me oskame mõõta, juhtida, kontrollida. Operatsioonirisk on alati n-ö must luik, võib juhtuda midagi väga halba ja tekkida kataklüsm. Suures plaanis me oskame neid riske ette näha, mingeid printsiipe rakendada. Mitte kõike, aga paljusid küll. Edasi tulevad ebameeldivad riskid nagu vastavusrisk: kas sa teed kõike seda, mida seadus ütleb, et peaksid tegema, ja kas seejuures teised isikud ka seda niimoodi tõlgendavad. Selle kallal käib pidev ja suur töö.

Viljar: Lennundus ja pangandus on kaks kõige reguleeritumat valdkonda üldse. Üks tegeleb inimeludega, teine… inimeludega vast ei tegele.

Olavi: Saatusega küll, kui kellegi raha ära kaob.

Viljar: Tõsi. Seda regulatsioonide mahu kasvu mõõdetakse sentimeetrites, leheküljearvudes. Kuidas te sellest üle käite?

Olavi: Eks see sama suur masinvärk tegeleb sellega. Olen vahel mõelnud – sa ka ütlesid, et oled väiksema panga nõukogus –, kuidas seal see võimalik on. Kui meie jõud ei käi sellest ilma suure pingutuseta üle, siis kuidas väikses ettevõttes peaks see üldse olema võimalik. Ja siis räägitakse, et võiks panku rohkem olla. Halloo, siin on turg nii väike ja kõigi nende regulatiivsete nõudmistega kaasas käia ikka päris keeruline.

Viljar: Ma just mõtlesin ka, kõik ütlevad, et panku on puudu. Aga palun tehke, kes see keelab, pange see… Palju panga minimaalne osakapital on? Oma viis miljonit eurot?

Olavi: Taheti vist ühe peale viia. Aga ma ei kujuta ette, kui sa viit miljonit ei leia, mismoodi siis panka plaanid teha.

Viljar: Ajage viis miljonit kokku ja palun tehke. Nähes panga riskide ja regulatiivset poolt, sa oled ju ka ECB, Euroopa järelevalvega tuttav – kuidas sa võrdleksid Eesti finantsinspektsiooni ja Euroopa järelevalvet? On seal mingi olemuslik vahe? Regulatsioonid on regulatsioonid, aga…

Olavi: Võib-olla vahel on tekkinud tunne, et Euroopa järelevalve võiks mingeid keskkonda puudutavaid asju ise teada, aga eks siis peame neile lahti seletama, mis ümbritsevas keskkonnas toimub. Muidu regulatsioonid on samad. Järjekindlus või tähelepanelikkus, millega suuri panku vaadatakse, on kindlasti teine. Ka Eestis saaksime suurena rohkem tähelepanu, sest suures pangas on suuremad riskid. Kui suurega läheb valesti, on süsteemne oht.

Viljar: Okei, aga kui mõelda nii-öelda äriplaanile 2024, sa näed laenukahjumite suurenemist, te ju kogu aeg tõstate laenukahjumiteks reserve – kui palju teil seal seda vaba ruumi on juba ära kasutatud versus kui palju on võimalik arvutuslikke provisjone veel tõsta?

Olavi: Alati on võimalik tõsta, see lihtsalt tuleb jooksvast PnL-ist (profit and loss). Puhvrite teema on alati panganduses eriti oluline. Oleme püüdnud seda viia ka muusse ettevõtlusse laenustandarditega, et ka kliendid hoiaks likviidsuspuhvreid. Sest keegi ei taha ju esimese asjana minna omanikult või pangast paluma, ettevõte peaks ikka kõigepealt oma jalgadel püsima. Ja me usume enda kohta täpselt sedasama. Meil on kapitalipuhvrid, mis kehtivad kõigile või igale institutsioonile eraldi. Siis juhtkond paneb oma puhvri, sest ega me ei taha sinna regulatiivsesse puhvrisse sisse sõita. Ja kõigi nende puhvrite pealt siis püüad aru saada, millist äri sa suudad siin tekitada. Need puhvrid on loodud lisaks provisjonidele, erinevatele muudele meetmetele.

Õnneks on meil endiselt olemas veel ka raamatupidamisreeglid, mis ütlevad, et raamatupidamine võiks siiski olla adekvaatne. Mitte nagu mõnikord ehk tahetakse, et olge hästi konservatiivsed. Raamatupidamine ei luba sul kirjutada oma varasid maha lihtsalt selle tõttu, et sinul on tunne, et peaks olema konservatiivsem.

Viljar: Ma just lugesin, et raamatupidamine ei ole teadus ega kunst, vaid hoopis meeleseisund. Kuidas sa seda võtad?

Olavi: Ma ei tea, mulle tundub ta ikkagi suhteliselt ühed ja nullid. Meil on õnneks mingisugused protsessid hästi ära automatiseeritud.

Mul üks hea lähisugulane töötab loodusvaradega ja ma ikka ütlen, et tal on biovarad. Kalad näiteks. Ütled, mitu kala on praegu sumpades.

Viljar: Palju kokku kaalub.

Olavi: Jah, biovara raamatupidamine on päris huvitav asi. Lähed põllule ja ütled, kui palju praegu või näiteks juunis on nisu. Panganduses on ajalooliselt provisjonidega olnud umbes sama, et kui palju peaks olema. Vaatad peale, ühtedega on kehvasti, teised jäävad ellu.

Viljar: Bilansi biovara.

Olavi: Just, täpselt. Aga tegelikult on tänaseks kõik nii ära reglementeeritud, et vähemalt viimased kümme aastat oleme kogu aeg justkui üleprovisjoneeritud olnud. Samas provisjonid polegi mõeldud sellise hea aja jaoks, nad on mõeldud sind amordina läbi aitama keerulisest ajast. Arvan, et oleme praegu adekvaatselt provisjoneeritud.

Viljar: Et me ei läheks oma jutuga liiga pangaspetsiifiliseks, siis räägi pisut ka oma keskmisest kliendist. Ma tean, Winston Churchill kunagi ütles, et iga poliitiku õudusunenägu on kohtuda keskmise valijaga. Kas sa oma keskmist klienti oled kohanud?

Olavi: Meil ühel eelmise aasta üritusel oli välja võetud keskmise kliendi profiil.

Viljar: Valgusta lähemalt, see oleks päris huvitav.

Olavi: Ei no mis, ta on keskmine eestlane kokkuvõttes. Jube lihtne öelda, neljakümne kahe aastane. Enamuses statistikas on keskmine nelikümmend kaks, aga me ei jõua sellise statistikaga mitte kuhugi. Pigem saab välja tuua mingi dünaamika, näiteks kui palju on meil neid kliente, kel on varasid rohkem. Kontsentratsioon on ikka väga tugev endiselt.

Viljar: Aga on ta läinud ajas hajusamaks või just kontsentreerunud, nii et rikas saab ikka rikkamaks või kuidas?

Olavi: Pigem jah seda viimast. Ma ei hakka siin kellegi investeerimisportfelli kommenteerima, see on igaühe enda asi, aga suures plaanis on küll nii juhtunud. Ühiskonnas on tehtud muudatusi, kaasa arvatud pensionireform – pole saladus, et sealt võtsid raha välja need, kel on vähem võimekust oma finantsasju ajada ja väiksemad puhvrid. Nüüd neil pole enam neidki, suures pildis see lükkas kontsentratsiooni veel rohkem sinna esimese detsiili suunas.

Viljar: See reform oli küll saatanast, ja nagu nägime, ega see Isamaale valimistel mingit tulemust ei toonud. Jagad rahvale miljardi kätte, aga valimistulemused on ikka tagasihoidlikud.

Välisinvesteeringute kontekstis mainiks tõika, et NATO sõdurite arv ja suurte välisinvesteeringute suhtarv on pöördvõrdeline. Siit ei tasu välja lugeda, et mida vähem NATO sõdureid, seda rohkem välisinvesteeringuid, aga teatud irooniaga võttes paraku nii on. Kuidas sulle kui pangajuhile täna Eesti välisinvesteeringute sihtriigina paistab?

Olavi: Kui niimoodi musta huumorit teha, siis ainus hea uudis on see, et Lätis ja Leedus on hullem. Seal on erinevate maksude ja muuga mindud nii kaugele, et välisinvestorid vaatavad neid juba lisaks geopoliitilisele riskile ka regulatiivse riskina, et ehk siis realiseerub poliitiline risk. See aga – poliitiline risk – on iga välisinvestori õudusunenägu. Toimub midagi sellist, kus riik otsustab sinu vara enda omaks kuulutada.

Viljar: Pangandusmaks ühtepidi on selle poliitilise riski realiseerumine.

Olavi: Absoluutselt. Igasuguste etteulatuvate sammude puhul igaüks saab otsustada, kas ta tahab midagi teha või mis ta teeb, aga tagantjärele reeglite ja olude muutmine on üldiselt halb. Selles kontekstis on Eestil hästi, kuid sa tabasid naelapea pihta sellega, et loomulikult me oma geograafilist asukohta muuta ei saa. Riskid, mis siin ümberringi on, ei näi kõigile samasugused. Meile tundusid need veebruaris, eelmisel aastal ühesugused, nüüd mõnda aega juba hoopis teistsugused. Aga kui vaadata seda piirkonda Londonist, rääkimata New Yorgist, siis see tundub hetkel ikka väga veider koht, kuhu investeerida.

Viljar: Nii ja siin on vaja kohalikku kapitali. Nüüd meil lõhuti pensionisüsteem ära, muudeti vabatahtlikuks, kes kuidas seda nimetada tahab. Minu investorid EfTEN-is olid kümmekond aastat tagasi selgelt kohalikud, vähemalt Baltikumist. Investeeringud said tõuke Tallinnast. Swedbank Tallinnas, SEB Tallinnas, LHV nagunii – justkui Tallinna kontor oli see Balti riikide vedur. Nüüd on lauad pöördunud. Ma tunnen, tähendab ei tunne, vaid see on fakt, et Leedu pensionifondid on praegu Baltikumis kõige võimsamad, meie süsteemil on augud sees. Ja kui pensionifond peab olema valmis tegema järjest väljamakseid, siis ta ju Eestisse ei taha investeerida. Ta võib küll selle raha sinna kuhugi ära panna, aga ta seda sealt kohe kätte ei saa. Kõik peab olema likviidne, mis tähendab, et lähed välisbörsidele. Siseriikliku majanduse kasvu finantseerimine just omakapitali poole pealt on minu arust ikka päris kehvas seisus. Kindlasti kehvemas kui mõni aasta tagasi. Kuidas sulle tundub?

Olavi: Täiesti nõus. Vaadates, mille arvelt meil on üldse võimalik kasvada, siis igal juhul mistahes võõr- või laenuvahendite kaasamise eelduseks on see, et sul on ka mingi omakapital struktuuri panna – ning pensionifondid hakkasidki juba jõudma faasi, kus oli päris ägedaid investeeringuid ja mõtteid. Ma ise olen Swedbanki investeerimisfondi nõukogus. Sinna mõni aasta tagasi astudes käis igal nõukogu koosolekul diskussioon, kuidas likviidsuspositsioon on. Juhid kommenteerisid, kuidas aastaid sai elatud nii, et sellist küsimust ei pidanud küll väga tihti pensionifondi nõukogus esitama, sest likviidsuspositsioon oli seotud lihtsalt pensionide väljamaksetega. Pensionäre oli aga üsna vähe veel. Nüüd meil põhimõtteliselt kolm korda aastas võib juhtuda, et peaks kiirkorras mingeid varasid müüma näiteks.

Viljar: Kellele sa müüd?

Olavi: Just, kellele sa müüd, kui kõik on täpselt samas olukorras? See on kindlasti jätnud paha jälje sinna, et igasugust pikaajalist investeerimiskindlust on pensionifondi puhul keeruline tagada. Teistpidi jällegi, kui vahel küsitakse, et miks pensionifondid ei investeeri Eestisse, siis ütleks kohe julgelt vastu: pensionifondi eesmärk on teenida tootlust oma osaku omanikule. Tema eesmärk ei ole edendada ega pidurdada midagi, tema eesmärk on ainult teenida tootlust osanikele. Sul on ka fondid, sa tead väga hästi.

Viljar: Loomulikult.

Olavi: Seal on suurepärane võimalus ja ka tahe investeerida kohalikult, aga seda ei saa panna süsteemile eelduseks. Kui seda tahetakse, siis peaks kehtestama mingid investeerimispiirangud ja siis me jõuame kindlasti üldse väga kehva seisu.

Viljar: Peatuks nüüd põgusalt poliitikal, mitte väga pikalt, muidu võib jäädagi vestlema ja see meid tegelikult kuskile edasi ei vii. Pangamaks on vist nüüd lõpuks ometi lõplikult maas. Kuigi mind ikka väga üllatas valitsuse suhtumine, et võtaks sel aastal raha pangandusest. Lehman Brothersi ajal öeldi, et no näete, kasumid erastatakse, kahjumid riigistatakse. Mul on tunne, et nüüd tahetakse hakata kasumeid riigistama ja kahjumeid erastama. Kuidas sa oma positsioonilt seda vaatad?

Olavi: Absoluutselt. Õnneks see retoorika Eestis väga hästi ei lenda, sest Eesti riik pole pidanud vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul panku päästma.

Viljar: Erinevalt Lätist, kes pidi Parexi välja ostma.

Olavi: Jah. Ja kui küsitakse, kuidas me siis eelmise kriisi üle elasime – Rootsi riik võttis selle paugu vastu, päästis ära oma suuremad pangad ja seeläbi ka tütarettevõtted. Aga suures pildis Eestis sellist situatsioon pole tekkinud, usutavasti samal põhjusel, mida juba mainisin: meil on hästi kapitaliseeritud, mõistliku riskiga juhitud pangad.

Maksudebatt iseenesest on normaalne osa ühiskonnaelust. Minu arvates üldiselt igasugust kapitali võiks võrdselt kohelda ja see võikski olla lähtepunktiks.

Viljar: Segan korra vahele, mulle meenus just sinu kodupangast tehtud seriaal “Pank”, kus öeldi üks väga ilus lause: me elame Eestis, siin head ei mäletata ja halba ei unustata.

Olavi: Absoluutselt. See, et me oleme läbi aastate olnud üks riigi suurimaid maksumaksjaid, kipub nagu meelest minema. Aga veelkord, maksudebatt on tervislik. Kuid pigem võiks küsida, kust tuleb kasv.

Meil on justkui pitsa laua peal, mida üritatakse kogu aeg lõigata erineval moel, selle asemel et mõelda, kuidas teise pitsa saaks.

Peaksime rääkima kasvust, aga meil tahetakse ikka lõigata seda pitsat ühte- ja teistpidi, juba oleme läinud isegi kööki, kus toiduained on, et võtaks sealt.

Viljar: Vaatad seda väliskeskkonda, Eesti ekspordinumbreid, ja ikka kerge õud tuleb peale. Me võime siin omavahel neid kohvitasse, teenuseid ja muud müüa, aga kui raha süsteemi juurde ei tule, siis kui suure murega sa seda vaatad?

Olavi: Vahel ütlen, et me oleme nagu väikse krevetipaadiga suurel ookeanil ja kujutame ette, et oleme ka tanker. Tegelikult see tankeri lainetus võib meid ümber ajada. Me peame siiski tunnistama, et avatud majandusel on küll supervõlud, me reageerime üliruttu mingitele asjadele, aga saame ka valusad hoobid väga kiiresti kätte. Ses mõttes vaatan olukorda murega loomulikult. Meil ei ole võimalik rahvuslikku rikkust siin omavahel asju tehes kasvatada, ikkagi eksport on see, mis ainsana saab selle tuua.

Viljar: Paljud ettevõtjad ütlevad, et Rootsis üle inimpõlve kestnud kinnisvarakriis kindlasti meie õuele samal kujul ei jõua, kuna maailmastandardid on nii erinevad ja jumal tänatud – finantskriis oli meil sedavõrd kurjana all. Kõik, kes on tahtnud ennast üle laenata, pole lihtsalt saanud laenu pangandussektorist, võib-olla võlakirju on saanud osta. Aga kui palju Rootsi sind ikkagi mõjutab? Öeldakse, et Eestis tegutsevad Rootsi pangad siin kohapeal ei otsusta midagi. See on levinud narratiiv. Kindlasti mingi mõju Rootsis toimuval on, aga kui palju sa seda tunned?

Olavi: Iga organisatsioon peab kuskil turul ka kasvama, nii et ma võtaks seda pigem võimalusena. Kui kusagil läheb kehvasti, siis vaadatakse oma teisi turge. Meil on neid neli tükki ainult: Eesti, Läti, Leedu, Rootsi. Kusagilt peame vaatama. Muidugi võib ju ka igal pool kookonisse tõmmata, aga siis su investorid hakkavad ühel päeval küsima, millega sa tegeled.

Tasub siiski samas mõelda ka eelmisele kriisile. Eelmises kriisis juhtus muide täpselt samamoodi: Stockholm oli juba mures, käidi näost pisut valgena ringi; eestlased vaatasid ka, et kisub jahedaks; leedukad aga laenasid raha välja, ütlesid, millest te räägite, te olete segaduses, meil on hoopis teine turg. Ja siis üsna ruttu saadi pihta. See on mul meeles kuskil kuklas: ei maksa väga arrogantselt öelda, et meil on täitsa teine turg. Laine võib tulla su poole väga suure hooga. Seda tasuks jälgida.

Samas, selle aasta kontekstis… Tegime just peo maja sees, ületasime kümne miljardi künnise väljastatud laenudega.

Viljar: Palju õnne!

Olavi: Päris märgiline.

Viljar: Eesti SKT on palju? Nelikümmend?

Olavi: Jah, me oleme tublid olnud see aasta. Kümme on lihtsalt number kokkuvõttes.

Viljar: Väga viisakas number, ütleme ausalt.

Olavi: Meie poolt ettevõtetele antud laenude portfell kasvas viie miljardini. Eraisikute pool oli viis miljardit juba enne saavutanud, nüüd siis ettevõtete portfell tuli järgi. Meil on ettevõtete investeerimislaenudega tänavu kenasti läinud, aga mulle meeldib küsida, mis edasi saab. Me jälgime nii-öelda pipeline’i, mis meie suunas tuleb, mis turul toimub. Pipeline’ist meil õnnestus sel aastal tehinguid teha prognoositust rohkem. Mõni võib ju öelda, et Stockholm otsustab, aga Stockholmi ei jõua mitte midagi, mis pole juhatuse krediidikomitee laualt läbi käinud. Esmane tõke on siin ja siis on juba kutsemeisterlikkuse küsimus vajadusel ka edasi selgitada. Müts maha nende kolleegide ees, kes ettevõttepangandusega tegelevad, nad on super tööd teinud sel aastal. Tegelikult kõik need aastad.

Viljar: Ma ei taha sulle nüüd kliendina pugeda, ehkki pangajuhi ees peaks alati aupaklikult käituma, aga seda ütlen küll, et teie maja on ääretult professionaalne. Ausalt öeldes on eriti tore kliendisuhtluse vaatest, et meil on Lätis, Leedus väga palju Swedbanki laene ja ma võin helistada Eesti kliendihaldurile, rääkida Läti asjadest – see näitab, et Balti riikides koostöö toimib väga hästi.

Kuule, aga puudutaks veel paari pangandussektorivälist nähtust. Eestis kirutakse, et meil on vähe panku, vähe konkurentsi, telekomid teenivad liiga palju. Meil on väike turg, palju neid tegijaid siia üldse mahub, konsolideerumine kahjuks toimub igal pool – kuidas konkurentsi üldse juurde tekitada? Näed sa midagi?

Olavi: Jäin praegu mõtlema telkodele. Kas tead, kui palju on enamikus Euroopa riikides telkosid?

Viljar: Ei kujuta ette.

Olavi: Ma natuke uurisin. Kolm-neli. Ühes oli viis.

Viljar: Kui kuskil Saksamaal roaming’ut kasutades vaadata, palju neid ette viskab, siis jah…

Olavi: Põhimõtteliselt kolm-neli. Sest tegemist on suure investeeringuga ja teistpidi pole ju mõtet liigselt paralleele tekitada. Aga midagi pole teha, me oleme väiksed. Siia turule tulekuks pead ikka suure hooga sisse rammima end, et saaks mingi mõistliku turuosa kohe esimesel päeval kätte. Ma arvan, üks edulugudest on Lidl, kes tuli ja võttis lihtsalt mingi niši.

Viljar: Jumal tänatud, et tuli. Lidli tavaline turuosa on minu arust kümme-viisteist protsenti, üle selle eriti kätte ei saa, võib-olla kriisiajal ainult. Neil on poes umbes kaks tuhat nimetust kaupa, kuskil tavasupermarketis seevastu kümme tuhat. Kui sa ära harjud nende eri riikidest pärit brändidega, mis meile on veel tundmatud, siis ta on super tegija.

Olavi: Üliatraktiivne, aga ma ütlen veel kord, et Lidl on samamoodi mahuäris. Enamik jaekliendile keskendunud tulijaid tegelevad mahuäriga. Pangandusse on ju ka siin tulnud aeg-ajalt erinevaid välispanku ja me näeme neid pangaliidus. Enamasti kõik tulijad astuvad ka liidu liikmeks, et siis ühiselt mingeid asju ajada. Ja alati kui tullakse, on ikka viisakusvestlused. Neid inimesi erinevate nimedega on seal laua taga ikka üsna märkimisväärne hulk aja jooksul läbi käinud, aga paljud nad on kuhugi ära kadunud. Kui on selgunud kõik meie turu väljakutsed. Tullakse mõttega, et teeme parema panga, aga avastatakse, et ahaa, te teete juba päris hästi. Teeme parema klienditeeninduse – tegelikult päris keeruline, sest Swedil on kliendi soovitusindeks NPS seitsekümmend, täitsa ulmeline number. Kui klient meiega kokku puutub, siis ta tegelikult on rahul, teenus on professionaalne, nõustamine mõistlik. Raske on tulla uutel.

Erkki Raasuke, tervitused talle, rääkis, kuidas üks järjekordne pank olevat saabunud pangaliidu koosolekule, kus neilt siis viisakalt küsiti, et kui palju eesmärk turuosa võtta on ja mis äriplaan ette näeb. Noh, kavatseme siin, ma ei mäleta täpset numbrit, ütleme kahe aastaga võtta kolmkümmend protsenti turuosa. Siis oli vaikus ümber laua… Järsku Erkki teatas: “Aa, kavatsete võtta? Aga me ei kavatse anda. Koosolek on siis avatud, läheme nüüd edasi.” Kõik kavatsevad midagi võtta, aga me ei kavatse anda. Mul on endiselt see meeles, ja me ka ei kavatse anda.

Viljar: Mängime nüüd lõpetuseks sellist toredat rahvamängu “kui mina oleksin peaminister”, lasteaias pidavat väga populaarne olema. Ütle paar-kolm asja, mida sina üks päev peaministrina teeksid või kuhu rõhu asetaksid. Mis sinu hinnangul on suures pildis valesti?

Olavi: Ainult üks päev? Ma teeks kõik valusad otsused ära, siis saaks minema minna ja teised rahulikult edasi olla.

Kohati mulle tundub, et meil on kaks asja, mis vajaksid tähelepanu ja sellist täiskasvanud inimest ruumi tagasi. Esimene on see, et mida kärbe tähendab. Kui sa oled erasektoris oma ettevõttes, siis kärbe tähendab seda, et eelarve on järgmine aasta väiksem. Kärbe ei tähenda, et me kasvame vähem – see ei ole kärbe.

Meil see retoorika on kuhugi kadunud, seda täiskasvanut on ruumi vaja. Me ei saa siin jõuluvanadena ringi käia, ja siis kodanikud maksavad peo kinni. Esiteks ikka kärpeid on vaja teha. Neid mikro- ja makronäiteid, kus heaperemehelik suhtumine pole prevaleeriv, leiab palju. Ma tahaks kuidagi seda kultuuri parandada.

Teiseks, ma tahaks ikkagi näha, et neid pitsasid tuleb juurde. Tahaks näha seda lugu, mis on Eesti narratiiv, et majandus uuesti kasvama saada. Et me saaks kännu tagant minema, et reaalpalgad kasvaksid. Mida kokkuvõttes see “peaminister” saab teha? Peaminister on ju tegevjuht, tegelikult peaks nõukogu ehk parlament ütlema, mida teha, aga sealt paistab lootust praegu veel vähem.

Viljar: Kahjuks on see täna nii jah.

Olavi: Ma ütleks siis niimoodi, et ma ikkagi mingi projekti või programmi algataks, kuidas ettevõtlust toetada. Teistes riikides ei ole see häbiasi, protektsionism on ülitavaline. Seda näeb nii USA välisministeeriumis kui ka Saksamaal, et riiklikud ärid, riigi ja seal tegutsevate ettevõtete ärihuvid ei ole mingi häbiasi, vaid seal kasvatataksegi rikkust. Meil on kuidagi nii, et kui Eesti ettevõte hakkab kuhugi minema, siis võidakse öelda, et oleme lobiorganisatsiooni surve alla sattunud.

Viljar: Teine asi on muidugi need ettevõtetele pakutavad uute välisinvesteeringute maksusoodustused. Mäletan, kunagi rääkisin Jürgen Ligiga sellest ja ta loomulikult täisvabaturumajanduse rüütlina ütles ei, me kohtleme kõiki võrdselt ja see ongi ainuõige. Vastasin talle, et teate, härra Ligi, see on väga armas, kuidas te mu isiklikku OÜ-d ja Apple’it kohtlete täpselt samamoodi, aga Tim Cook paraku on harjunud sellega, et kui ta kuskilt lennukist välja astub, siis rullitakse punane vaip ikka lahti, mida mina oma OÜ-ga ei eelda. Vaadates, miks Skeleton ehitab oma tehase Saksamaale ja nii edasi, siis paraku see maailm niimoodi käib. Me nagu peame seda täielikuks tabuks, aga tegelikult see ei peaks nii olema. Sellest mõttekrambist üle saada on hästi keeruline, kuna täna tundub ikkagi nii, et ükskõik millise otsuse sa teed, see on kellegi silmis vale. Ja siis saad veel negatiivse meediakajastuse kaela. Nii jääbki mulje, et avalikus sektoris on täna hea otsus on see, mida saab edasi lükata, ja parima otsus see, mida üldse langetama ei pea. Kuidas su meelest see majandus käima saada?

Olavi: Riik ei saa kõike ise ajada, ja me olemegi mingite otsustega hiljaks jäänud. Riigi rahaline seis on nagu on, aga pigem peakski just siis mõtlema, kuidas erasektori investeeringuid julgustada ja toetada, võib-olla mingis kontekstis isegi soodustada. Sest üksinda niimoodi, et avaliku sektori kuludega tõmbame ennast soost välja, ei ole võimalik. Varem või hiljem lõpeb see sellega, et meil on eelarve veel enam miinuses ja siis oleme veel suuremate probleemide ees. Minu mõte, mida ühe päevaga kahjuks ei lahenda, oleks tagasi tuua ettevõtlusminister. Üks ametikoht ei muuda midagi, aga oleks keegi, kes hommikust õhtuni mõtleks, kuidas ettevõtluskeskkonda parandada, et oleks vähem regulatsioone ja nii edasi.

Viljar: Eelmine nädal (28.10 – toim) oli Äripäevas Raul Kirjaneniga intervjuu. See oli päris karm, aga vaieldamatult aus lugemine. Kui Eesti juhtivad töösturid, tema seda kahtlemata on, ikka niimoodi olukorda hindavad, siis kahjuks see optimismi ei suurenda. Aga päris lõpetuseks veel üks küsimus sulle: ütle optimistlik kava järgmiseks aastaks. Lõpetaks vastu pimedat aega ja jõule ikka optimismiga järgmise kevade osas.

Olavi: Oo jaa, need on need sõnad, mis sind hiljem kummitama tulevad. Kuulsad viimased sõnad enne kriisi. Ma olen mitme inimese üle saanud niimoodi muiata, vahel läheb nii lappesse. Aga kui korra jõuluvanana vaadata, siis ma loodan, et inflatsioonikeskkond saadakse kontrolli alla. Juba paistab, et intressid tulevad alla, see annab uuesti julguse investeerida.

Viljar: Mis on sinu pakkumine kuue kuu euriboriks kaheksa kuu pärast?

Olavi: Finantsturgude järgi? No paneme 2,83.

Viljar: Ma olen ka seal 2,5 ja 3 vahel. Ennustusvõistlus meil käib kogu aeg.

Olavi: See on sihuke meelelahutuslik pakkumine. Põhiasi oleks saada see keskkond taas stabiilsemaks. Kuigi kokkuvõttes see ei lahenda geopoliitilist olukorda. Kui saaks nagu missivõistlustel soovida maailmarahu, siis see võimaldaks ka ettevõtlusel paremini areneda ja ühist rikkust uuesti edasi vedada.

Viljar: See on asi, kus meie paraku midagi teha ei saa. Mind kutsuti eelmine aasta kõrgete riigiametnike mõttetalgutele, kus pidin esitlema ettevõtjate vaadet riigikaitsele. Ja ma mäletan, et ütlesin, teate, see ei ole minu asi. Ma räägin endast kui ettevõtte juhist. Mul võib olla teisi rolle: pereisa, kaitseliitlane. Aga ettevõtte juhina on meie asi hoida tuled põlemas, sularaha automaadis, poes leivad riiulis. See on meie asi, kõik ei pea tegelema riigikaitsega, me peame kuidagi seda riiki muud pidi üleval hoidma.

Olavi: Teisalt, peab olema ka midagi kaitsta.

Viljar: Täpselt.

Olavi: Loomulikult pere, kultuur ja kõik see ongi oluline. Aga et seda kõike ülal pidada, on kusagil majandus. Ja mõned meist peavad keskenduma igal ajahetkel sellele, et see majandus oleks alles homme, ülehomme, viie aasta pärast. Võib-olla see ongi siis see positiivne programm: tegeleme me sinuga sellega, et majandus enam-vähem normaalselt toimiks, nii hästi kui me siin keskkonnas suudame.

Viljar: Aga suur tänu, Olavi. Oli hoogne jutuajamine, nagu sinuga alati. Kui mitte varem, siis loodetavasti järgmisel kevadel kohtume kusagil golfirajal.

Olavi: Aitäh. No püüame, teeme ära.