Eelarvetasakaal ei ole riigi ainukene eesmärk ja me ei rikuks ühtegi lepingut, kui meie eelarve puudujääk on veidi üle miljardi euro. Meil ei ole mõtet ülejäänud Euroopast täiesti erinevalt käituda, kirjutab Indrek Neivelt.

Eestis on viimastel nädalatel tähtsaimaks teemaks saanud olukord riigi rahanduses ja maksutõus. Valimiste võitja erakond lubas “maksuküüru” kaotada ja riigi rahandus “korda teha”. Lubati, et majanduskasv aitab meid puudujäägist välja ja maksude tõstmise vajadus vaikiti maha. Tänaseks on selgunud, et maksuküür küll kaotatakse, aga 1.7 miljardilist defitsiiti suudetakse vähendada ainult 200 miljoni võrra. Mulle tundub, et see rahandusministeeriumi mõjuanalüüs on ka koalitsioonile üllatus. Loodeti ikka suuremat mõju.

Aga vaatame suuremat pilti Euroopas. Täpsemalt eurotsoonis. Eurotsoonis on riikide võlatase veidi alla 100% riikide SKT-st. Kreekal on kõrgeim ja meil madalaim ning vahe on kümnekordne. Meil 16% ja Kreekal 170% SKT-st. Eurotsooni selle aasta prognoositav eelarve puudujääk on tasemel 3.6% SKT-st. Meie viimane rahandusministeeriumi ennustus on 4.3%. Aga me oleme pigem ikkagi negatiivsemaid prognoose teinud ja täna võib arvata, et tõenäoliselt on meie selle aasta eelarve puudujääk eurotsooni keskmisel tasemel. Ehk siis meil on keskmine eelarve puudujääk ja laenukoormus on kuus korda madalam eurotsooni keskmisest. Mis probleemist me siin räägime? Mis väljenditega peaks siis oma riigi rahandust kreeklased, prantslased või itaallased nimetama? Prantslased püüavad oma eelarvedefitsiidi tänaselt 4.7% tasemelt viia alla 3% aastaks 2027.