Viimastel aastatel on üks meeldiv traditsioon juurdunud mu ühemeheperre. See on osalt tingitud alati tormiliselt lõppevatest detsembritest kui ka lihtsalt soovist teha vahel väike detox-restart ning aastat uue hooga alustada. Nimelt, iga jaanuar on kaine ning see aasta otsustasin lisaks proovida kuu aega ka vegan olla.

Neid artikleid imelisest veganmoondumisest on muidugi enne ka kirjutatud nagu ratsahobuse kaera, aga mul on alati huvitav lugeda, kas midagi ka muutus selle läbi või oli kõik tuimalt sama. Tihti millegipärast on see üleminek inimestel üsna valulik. Ei saa enam harjumuspärast sodi makku toppida ja peab neid vastikuid juurvilju sööma. Okei, naistele teen vist liiga paegu – neile reeglina meeldib kogu see protsess ja juba idee, et olen nüüd hästi tervislik (ning kaotan raskelt kilosid ka kindlasti). Meeste ülestunnistused on aga tihti negatiivsemad, võibolla väike positiivne tera on sees, et tegelt oli, noh, talutav või polnudki nii hull.

Mulle on arusaamatu, miks ja kuidas inimesed oma harjumustes nii jäigalt kinni on, nagu väikesed lapsed. Keeldun proovimast mingeid asju, mis on kasulikud või avastamist väärt. Keeldun muutmast oma dieeti, isegi kui olen end sellega tsentnerisse puginud. Keeldun loobumast toitudest, mida ei tohiks isegi sigadele anda. Minul muidugi on savi, sööge end surnuks kui tahate. Planeet tänab ja hingab kergendatult. Aga natuke vabamat suhtumist selles osas ei teeks paha.

Ühesõnaga, mitmed tuttavad on veganid, paljud sinnapoole teel ning teema on endiselt kuum. Muuseas ka toitlustusäris on surve ja nõudlus veganmenüüde suunas tugevnev. Küsitakse palju ja teadlikult – nii teenindaja kui kokk peavad olema väga kursis, mis toorainet ja kuidas kokku panna, et ka veganile sobiks.

See ei ole pirtsutamine ega lihtsalt trend, vaid täiesti teadlik suhtumine oma kehasse ja tervisesse.

Niisiis, peale karmi aastalõpunädala üle elamist ärkasin 2 jaanuari hommikul, roomasin kodukandi suurde Rimisse ning hakkasin valmistuma uue särava  elu alguseks. Elu, kus lambatall deidib suure karvase hundiga ning lõvi ja antiloop söövad õndsat heina, nagu Elu Sõna posteril. Olin külmiku targalt kõigest kõlbmatust juba eelnevalt tühjaks õginud ning selgel missioonil korjata nüüd kokku korralik vegankomplekt kõike head ja paremat, et ei tuleks pähegi vinguda ega igatseda midagi tavapäraselt loomset.

Olin end ka natuke ette valmistanud, korjanud sõpradelt retsepte ning lugenud targemate soovitusi. Juurviljad-puuviljad on suured sõbrad juba ammu, niiet selles osas raskusi ei tekkinud. Ladusin neid kärru korraliku miniloomaaia nädalatoidu jagu ja purjetasin edasi. Lemmikosakond – kala ja mereannid oli  täis laotud värsket kala, kammkarpe, tiigerkrevette – isegi austreid oli saada! See oli vähe valus hetk. Ent resoluutselt selga keerates sattusin vastamisi letiga, kuhu kõik vegankraam kokku oli korjatud. Ohoo, nelja sorti vorsti, kolme juustu, leivamäärded, isegi hapukoore asendaja on olemas. Ladusin kõike kärru, kuna võileivad ja juust on õhtuse ajaveetmise alustalad minu kodus. Eriti klaasi veiniga. Piimaosakonnast tuli ka pea kuklas mööda tuisata, millest on samuti kahju, kuna peale piima enda armastan neid kõiki.

Viimane kust läbi peab sõitma on muidugi kirev alkomaailm, ent hiljutised peod eredalt meeles, läksin ja valisin täiesti kindla käega assortii alkovabu õllesid ja kimasin kassasse. Üks positiivne märk läheb kohe kirja selle eest, et poearved olid poole väiksemad kogu jaanuari. Mereannid, juustud ja vein moodustavad toidukorvi hinnast selgelt poole, selgus.

Nii see kuu siis algas. Meeldiv üllatus oli see, et toiduaineid ja asendustoite ei pidanud jahtima kuskilt eraldi poodidest. Ilmselt pikema aja peale tahaks paremat sortimenti kui supermarketis, ent kuuks ajaks piisas tavapoe valikust täiesti. Ning üllatusin kui palju on söödavat, häid retsepte ja variante, mis toetavad taolist dieeti. Aga eraldi teema on söögikohad.

Söögikohad?

Regulaarne väljas sööja ma ei ole, seega igapäevane mure see polnud. Eriti kui veini ei joo, siis väljas tolgendamine ja sotsiaalsed üritused muutuvad kohe mõttetuks. Sul lihtsalt pole seal midagi teha. Räägid oma smalltalk jutud või paar ärivestlust tunniga ära ja sõidad koju. Jube mõnus on õhtul peale pidu istuda oma autosse ja koju sõita. Isegi alguses väga harjumatult mõnus. Eriti kui tuiskab või midagi. Tallinna taksoturg kaotas jaanuarikuus rängalt raha seetõttu. Pidudel sinuga keegi muidugi ei arvesta, niiet tasub oma salatike kaasa võtta. Läätsedest tehtud pajarooga potiga ju ei hakka tirima, salati peale keegi viltu ei vaata. Muidu võib juhtuda, et tuleb saia süüa ja õli juua. Kodus kõht täis vitsutada on ka variant muidugi, mida tihti kasutasin.

Tuntuim vegankoht V Rataskaevus on muidu tore koht, aga sinna lauda saada on võimatu. Proovisin kolmel korral, kolmel erineval päeval ja üsna varakult. No ei näkanud. Aga no pole hullu, mingit suulist orgasmi ma seal pole eelnevalt saanud, niiet elab üle. Toit on hea, ärge saage valesti aru, aga eeldaks rohkem. Võibolla oli see minu miteveganlik hinnang eelnevad korrad.

Millegipärast mul on olnud kogu aeg eelseadistus, et veganroad peaksid olema kuidagi palju paremad kui need muud.

Sellek, et mind veganiks ahvatleda ja ära võrgutada – miks muidu need veganid oma dieedi nimel nii lärmakad ja võitlejad on. Ja araabiamaades olen ka tõeliselt nurjatult häid veganroogi saanud – Liibanoni köök näiteks on ju täitsa ohtlik narkomaatikum. Kahjuks seda siin väga hästi ei kopeerita. Ilmselt tooraine küsimus.

Bliss on tore koht ja heade toitudega, aga olgem ausad, overpriced. Ma meeledi maksan palju eurosid restoranis kui tegemist on a la carte gurmeega, ent bufee eest, well…maksan, aga iga päev ei käi.

Aed Resto on alati tasemel. Mu paduveganist äripartner, Saksa vanahärra sööb ainult seal, ütleb et paremad kui veganrestod tema riigis. Aed pakkuski kaks väga meeldivat kogemust. Pegasus väärib vegankülastust, Gianni aitab hädast välja, vanad klassikud mõlemad, kes ajaga kaasas käivad. Ja noh egas igas kohas leiab midagi, mida põske pista. Lihtsalt valik on limiteeritud. Tuleb tunnistada, et paaril korral ma pigistasin ka silma kinni, kui kaste koorega või juustulaastukesed olid salatisse ära eksinud. Ortodoksliku maniaki materjali minus lihtsalt pole.

Mis siis selle kuuga muutus?

Esiteks ja peamiselt – enesetunne. Muidu toitun ka tervislikult, liha mikromaalselt, valmistoite mitte, hommikut alustan blenderi seltsis. Aga kõigi loomsete toiduainete välja jätmine kajastus üpris drastilises muutuses. Väga palju kergem ja energilisem oli olla. Kadus ära soov õhtuti näksida ja võikusid pugida. Viimane söök oligi 7-8 nagu soovitatakse, rohkem isu polnud. Uni kahanes 3-5 tunnini ja ärgates oli väga värske ja hea olla. See uneasi muidugi on minu mingi sisemine error ja võibolla ka alkopausi mõju, nii on alati juhtunud.

Samas vastandina energilisele ja heale olekule väsisin õhtul kiiremini ära. Energiat oli lühiajalisemalt.

Virutasin küll ube ja muid asju mis pikka energiat andma pidanuks, aga ilmselt toidukogused olid liiga väikesed. Kaalumise ja arvutamisega ei viitsinud tegeleda. Kui selle oleks ka paika saanud siis ilmselt poleks probleemi olnud, nagu hiljem juurde lugesin. Põhjus võis olla ka selles, et tänu tekkinud heale enesetundele ja tohutustes kogustes vabanenud ajale une ning sotsiaalse porduelu arvelt, tegin mitu korda ka rohkem trenni. Ilmselt energiakulu ka seetõttu kasvas, kuna tegin rohkem tööd ja trenni ning magasin vähem. Seega päris nii ikka ei saa, et oma peaga hakkad lahmima. Et kõik tasakaalus oleks, peab natuke end ikka kurssi viima.

Jaanuari viimasel päeval käisin Synlabis verd andmas, tegin täispaketi, alates maksanäitajatest verekvaliteedi ja põletikumarkeriteni, korraliku ülevaate. Ning mu väikeseks meelehärmiks olid kõik analüüsid ilusti normi ülemises ääres ja hemoglobiin lausa üle normi, justkui oleks veredopingut teinud sportlane. Ühesõnaga võib uuele aastale täiel rinnal jälle vastu minna. Tähistasin seda muidugi põhjalikult, koos mereandidega šampanjas kümmeldes.

Alan Adojaan

Alan Adojaan on Eesti meelelahutusmaastikul tegutsenud pea 20 aastat. Alan kirjutab Edasile oma värvikast elust, reisidest ning sündmustest. Tema nime alt võite leida humoorikaid lugusid elust enesest, kõverpilte maailmast ning kummalisi karaktereid, kes on tegelikult inimesed meie ümber. Tema motoks on: “Kõike ei maksa võtta liiga tõsiselt, eriti iseennast.” Loe artikleid (36)