Ameeriklane, kes peab Eestit koduks ja eestlasi oma pereks, arutleb, mis tunne on elada Eestis, mis on osalt – ikka veel – Vene Maailm.
Tegelikult on laulu pealkiri “Za Stalina, za rodinu” (“Stalinile ja kodumaale”). Isegi mina tean nende sõnade tähendust ja konteksti. Kunagi vaatasin dokfilmi Teisest maailmasõjast, mis näitas nõuka propagandafilmi katkendeid ajast, mil Nõukogude Liit polnud enam sõbralikes suhetes Hitleri Saksamaaga. Ja seal nad olidki: punaarmee sõdurid, kes marssisid ja laulsid, mille eest nad võitlevad. Oma juhi ja kodumaa eest. Ainus küsimus on, kus see laulus ülistatud kodumaa asub, sest tihti tundub mulle, et “kodumaa” on venelasele seal, kus paneb õhtul pea padjale. Isegi New York võib selleks kodumaaks olla. Kunagi parkisin autot Brighton Beachis, kus on arvukas vene kogukond, ja küsisin ühelt noormehelt, kas tohib. Tema vaatas imeliku pilguga ja küsis: “Tšto?”
