Airis Meier: identiteedist, kultuurist ja juurtest. Kus on eestluse piirid?

Kas tõesti on tagasiränne see ainus asi, mida me hargmaistelt eestlastelt ootame? I Foto: Airis Meier, erakogu

Kui kultuur, keel ja kombed jäävad kinnisesse mulli, muutuvad nad ajalooks. Nii muutub lõpuks ka Eesti identiteet ajalooks, kirjutab kahe sünnijärgse topeltkodakondse lapse ema, hargmaine eestlane, Eesti kultuuri hoidja ja tarbija Belgias Airis Meier. Ta leiab, et tagasiränne ei peaks olema ainus asi, mida Eesti riik hargmaistelt eestlastelt ootama peaks.

Alates Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest ja piiride avanemisest suurenenud ränne on paisutanud hargmaiste eestlaste ehk välisriigis resideeruvate Eesti kodanike arvu kuni 200 000 inimeseni. Mõistetavalt on see kaasa toonud Eesti seadusandlusesse aspektid, mis vajaksid ajakohastamist. Vaidlused mitmikkodakonduse lubamise ning valimisõiguse piiramise üle on kergesti süttivad ning ihalus lihtsate lahenduste järel on inimloomusele kohane. Tegelikult peaks aga debatt algama palju kaugemalt ja palju filosoofilisemal tasandil.

Eestluse piirid

Globaalne eestlus on eestlus nii Ameerikas, Rootsis kui ka Eestis. Seega me ei peaks siit otsima erinevusi, vaid sarnasusi, et lõime eri kogukondade vahel tugevneks. Sada aastat tagasi oli identiteedi mõttes Põhja-Eesti Võrumaast sama kaugel kui nüüd Eesti Iirimaast. Sellist kogukondade ülest debatti, kus otsitakse sarnasusi, pole aga peetud. Küll on olnud katseid määratleda eestlus Eesti Vabariigi füüsilise piiriga. Küllap on siin oma tegemata töö ka diasporaal endal, kes pole just liiga valjuhäälselt oma olemasolust ja tegevustest kodueestlastele märku andnud. Pigem ollakse oldud vaikselt rahvuslik. Viimane on päädinud sellega, et eriti just välisriigis elavad eestlased on pidanud enda jaoks eestluse teadlikult mõtestama ning mõnikord lausa oma eestlaseks olemise juriidilised alused üle või ümber hindama, sest see, mis oli siiani iseenesestmõistetav, ei ole seda enam mitte.

Nii mõnigi on avastanud, et ei mõtesta eestlust enam samamoodi kui inimene, kellega 12 aastat samas koolipingis sai istutud. Kuigi tihti on pikalt välisriigis elanud inimese enda nägemus muutunud, on siiski eriti markantsed juhtumid, kus inimene on pidanud enda eestlust kas kaasmaalastele või riigile mingil moel üle tõestama. Proua Alli Rutto lugu, kus Abhaasia Eesti külas üles kasvanud naine, kes oma lapsed kasvatanud Eesti keeles ja meeles, hoidnud kiivalt kinni Eesti kultuurist ja traditsioonidest kuid siis avastanud, et Eesti riik teda omaks ei tunnista, on nendest lugudest kõige kuulsam, kuigi mitte kaugeltki ainuke.

Kuigi leidub ka neid, kes on Eestimaa tolmu kingadelt pühkinud poliitilise protesti märgiks, jätkub ka neid, kes on lahkunud Eestist ajutiselt, et täiustada haridust, leida erialast tööd või kogeda uut kultuuriruumi. Sellega seoses on tekkinud suhted inimeste ja kohtadega ning tekkinud on ka arusaam mitmekultuurilise identiteedi võimalikkusest. Oma pere näite varal saan kinnitada, et sünnijärgsetel topeltkodakondsetel, kelle jaoks on elementaarne omada nii ema kui ka isa rahvuslikku identiteeti, mingit identiteetide vastuolu ei teki. Samas pean mina end ikka jätkuvalt ainult eestlaseks, olenemata sellest, et olen juba 15 aastat elanud Belgias.

Rahvuslik identiteet ja paremäärmuslikud liikumised

2016/2017 Eesti inimarengu aruandes kirjutab Aune Valk „avatud identiteedist“, mis tekib siis kui erinevused ei vastandu ning ühisosa eri rahvuste vahel kasvab. Selline kontseptsioon on Euroopa Liidus pikki aastaid olnud kui mitte just eesmärk, siis igatahes lisandväärtus, et hoida rahu Euroopa riikide vahel. Nagu me teame, üsna edukalt. Kuid samuti on see loonud viljaka pinnase erinevatele paremäärmuslikele liikumistele, mis rõhutavad just sedasama „assimileerumist“ kui vandenõud rahvusriikide hääbumiseks. Sisuliselt on rahvuslik identiteet kui kontseptsioon kaaperdatud paremäärmuslike liikumiste poolt.

Üha keerulisem on selgitada, mis on patriotismi ja natsionalismi vahe.

Olen isegi kuulnud ühelt Eesti patrioodilt, et tal on tekkinud ebamugavustunne forsseeritud rahvuslikkuse eest, sest kardab, et kui lehvitada liiga usinalt sinimustvalget ja osta turumemmelt rukkililli, siis arvatakse, et sa toetad „neid“ (rahvusradikaale).

Foto: Airis Meier, erakogu

Aga miks on identiteedi küsimus viimasel dekaadil nii populaarseks teemaks tõusnud? Aastakümneid on liigutud Euroopas suurema integreerituse poole. Üritatakse leida ühisosa, sarnasusi nii kultuuri, kunsti, keele kui ka väärtuste tasandil. Nüüd, kus me oleme saavutanud teatud mõttes ühised euroopalikud huvid, tõusevad esile ideoloogiad, mis demoniseerivad taolist ühtset tunnetust. See justkui on tapvaks ohuks rahvuslikule identiteedile, kuna  sulandab kokku kultuurid, mis omakorda on oht üksikkultuuri ning keele pärandile. Kas ikka on?

Kultuur ja keel on orgaanilised nähtused, mis ihkavad vabadust. Nagu identiteet, nii ka kultuur ei ole fikseeritud mingil ajaga X ega seotud kohaga Y. Kultuuripärandi hoidmine käib suust suhu ja generatsioonide vaheliselt. Samas annab iga generatsioon kultuurile midagi juurde. Just läbi arengu ongi võimalik kultuuri elusana hoida. Hea näide on sellest Maarja Nuudi muusika, kes on üles korjanud pärimusmuusika lood, memmede laulud ning need põiminud tänapäevaste tehnoloogiatega. Tulemus on see, et nii mina kui ka minu lapsed kuulavad seda „Eesti memmede“ muusikat. Lõppeesmärk – jätkata rahvuskultuuri – on täidetud. Sama loogika kehtib ka riietuse, kommete ja toitude kohta. Vana hea rukkileib, kama ja peet on leidnud taas oma tee eestlase toidulauale ning seda just tänu sellele, et vanad retseptid on leidnud uued lahendused. Kas samamoodi oleks võimalik kultuuri edasi kanda ja elusana hoida, kui see oleks jätkuvalt 200 aasta taguses vormis?

Idee, mida ma soovin edasi anda, on see, et üks põhilisi identiteedi määratlemise aluseid: kultuuri hoidmine ja edasi kandmine, ei saa olla piiratud mingi geograafilise punktiga. Igaüks, kes on kultuuri osa, annab sellele midagi juurde ja seega kannab seda ka edasi.

Kui kultuur, keel ja kombed jäävad kinnisesse mulli, muutuvad nad ajalooks. Nii muutub lõpuks ka Eesti identiteet ajalooks.

Rääkides Eesti kultuurist väljaspool eesti riigipiire, tekib küsimus kas väliseestlaste hoitud ja kantud Eesti kultuur näiteks Rootsis ja Eesti kultuur Eestis on sama kultuuri erinevad tahud või erinevad kultuurid. Aga kas Eestis vohav kultuuritus on Eesti kultuuri osa? Sellest teemast saaks eraldi artikli või lausa raamatu kirjutada.

Mulle tundub, et inimesi surutakse mingitesse kitsastesse ühiskonna arengule jalgu jäänud raamidesse. Kes nende raamidega ei nõustu, on justkui vale poole valinud ja peaaegu kodumaa reetnud. Unustatakse, et nii nagu kodueestlased ei ole mingi identne grupp, nii ei ole ka välisriikides elavad eestlased kõik ühesugused. Kes vaenlast tahab leida, leiab selle ka oma kaksikvennas kui vaja. Seetõttu on oluline tegeleda globaalset eestlust toetavate poliitikatega, et leida see ühisosa ja ühine missioon, mille poole saab püüelda olenemata asukohast andes igaühele oma rolli kanda. Eesti riigi esindamine on seotud pigem isiku enda kui mingi geograafilise punktiga. Ma läheks isegi nii kaugele, et väidaks, et just välisriigis elavad eestlased on need, kes meie riiki väljaspool esindavad ja infokandja rolli täidavad. Miks mitte seda ressurssi kasutada?

Eesti diasporaa vajab esindatust ka Eesti riigiaparaadis ja poliitilisel tasandil

Kahjuks on sellest siiani vähe räägitud või on kasutatud ainult loosungeid. Tegelikult vajab Eesti diasporaa esindatust ka Eesti riigi aparaadis ja poliitilisel tasandil. Mitte keegi teine ei tea paremini, milliseid teemad on olulised ja kust king just pigistab, kui just sellesama kinga kandja. Palju on väärinformatsiooni ja arusaamatust, kes see väliseestlane üldse on ja kuidas elab. Ma võin taas oma näitel kinnitada, et tänapäevane väliseestlane on palju proosalisem kui sõja ajal väljarännanu. Nõukogudeaegse väliseestlasega võrreldes on praegused välisriigis resideeruvad eestlased üsna kodueestlaste sarnased. Me sööme samu toite, reisime samades riikides ja kanname samalaadseid riideid. Me oleme Eestiga sadades kordades tihedamalt seotud – või tegelikult – me polegi eraldatud. Me lihtsalt elame teises riigis.

Ma tean, et selles osas mitte kõik ei nõustu minuga, sestap ma selgitan oma mõtteid.

Rahvuslik identiteet on tugevalt seotud ja määratletud läbi keele, kultuuri ja kommete. Kuni üsna hiljuti oli see paljuski seotud ka asukohaga. See viimane oli tihti just see kõige enesestmõistetav element, eriti kuna ränne, rääkimata pendelrändest, oli veel üsna hiljuti suuresti piiratud nähtus.

Nüüd, kui piirid on lahti, on identiteedi määratlemine liikunud rohkem inimese sisemise tunnetuse kui väliste tunnuste poole. Üldjuhul võib ju väita, et kui inimene räägib Eesti keelt, tunneb Eesti kultuuri ja kombeid ning elab Eestis, siis ta on eestlane. Aga mis saab siis, kui mõni neist elementidest on puudu? Näiteks, inimene, kes räägib Eesti keelt, tunneb kultuuri, kuid ei ela Eestimaal. Kas tal on õigus end jätkuvalt määratleda eestlasena? Kas mul on õigus ennast eestlasena tunda ja selleks ennast ka nimetada?

Identiteet on inimese sügavalt isiklik tunnetus ja pole kellegi teise asi seda piiritleda. Pealegi võib inimese elukoht ajas väga kiiresti muutuda, mis ei tähenda, et inimese tunnetuslik identiteet sellest tingimata muutuks. Ning just seetõttu rääkides hargmaisusest ei saa me ignoreerida tänast globaliseerunud maailma ning avatud piire, mis laseb ka hargmaisel eestlasel olla osa „päris“ eestlaste grupist.

Minu arvates füüsilise asukoha olulisus määramaks oma rahvuslikku identiteeti muutub järjest vähem tähtsamaks. Digitaalne infovahetus muudab vahemaad olematuks. Inforuum, kus inimene elab võib olla füüsilisest asukohast tähtsam. Tihti ongi. Mõelge Eesti eri nurkadele.

Seetõttu on mulle ka arusaamatu loogika, mille alusel pidevalt kaheldakse hargmaiste eestlaste lojaalsuses.

Selle asemel, et suhtuda neisse kui mugavuskodanikesse, peaks neid hoopis kaasama meie ühistes huvides.

Tegelikult seda aga ei tehta. Välisriigis elava eestlase side Eestiga, eesti keele, kultuuri ja ühiskonnaga on just nii tihe kui palju see inimene oma ressursse sinna pühendab. Riigi poolt pakutav nii reaalne kui ka emotsionaalne tugi on pea olematu kui välja arvata mõned kõlavad loosungid ja üks programm, mis rahastab Eesti diasporaa kultuuriprojekte.

Elades juba üle viieteiskümne aasta Eestist eemal tean ma omast käest, et vajaka on just sellest positiivsest tähelepanust, mis näitab, et riik vähemalt üritab mõista, millised on välisriikides elavate kodanike mured, rõõmud ja vajadused.

Kodueestlaste ja väliseestlaste lõhe ei ole mitte kummagi poole huvides. Rohkem sidusust nende gruppide vahel loob ka parema võrgustiku seismaks Eesti igakülgsete huvide eest maailmas. Siin peaks Eesti riik küsima, kas tõesti tagasiränne on see ainus asi, mida me hargmaistelt eestlastelt ootame?

Hoidkem Eesti uks valla, et meie keel, kultuur ja kombed saaksid elada edasi nii siin- kui sealpool Eesti Vabariigi füüsilisi piire, sest Eesti on igalpool, kui on Eesti inimene ja Eesti süda.

Airis Meier

Airis Meier

Airis Meier on hargmaine eestlane, kes elab ja töötab viimased 15 aastat Belgias. Ta on FB grupi "Õigus jääda eestlaseks" looja. Loe artikleid (1)