“Tekib tohutu vastuolu sisuga, sest tantsijad on paigutatud laval samasse rolli, kus naised on olnud ühiskonnas läbi ajaloo,” ütleb Kaja Kann Ingmar Jõela “Giselle’i” kohta.

Lavastus: “Giselle”. Lavastus ja koreograafia: Ingmar Jõela. Heli ja muusika: Sander Mölder. Kunstnik: Kairi Mändla. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Videokunstnik: Alyona Movko-Mägi. Laval Ester Kuntu, Riina Maidre, Steffi Pähn, Anne Türnpu, Markus Habakukk ja TLÜ BFM-i koreograafia õppekava üliõpilased. Esietendus teatris JAIK 2. septembril.

Ingmar Jõela lavastus “Giselle” (originaalis Adolphe Adami ballett) avas Tellisikivi Loomelinnakus (endine Vaba Lava asukoht) uues teatris JAIK (tekkinud Von Krahli Teatri järel) uue hooaja. “Giselle” on romantiline armastuslugu kättemaksu ja andestusega, armastuse ja petmisega. Kui originaalteoses on probleemiks rikka ja vaese inimese armastuse võimatus, siis Jõela on valinud selge vastanduse mehe ja naise vahel. Kui tavaelu vestluses pilgutab keegi seltskonnas silma ja ütleb, et tead ju küll, “meie, naised”, siis tahan kohe eemalduda. Keeldun olemast üks meiest, leian end olevat hirmus erineva. Lavastuses on üks mees (Markus Habakukk) ja kaksteist naistegelast. Sellega rõhutab Jõela selgelt naiste maailma, annab neile hääle ja võimu tegutseda. Ka näitlejate east tulenevalt saab “meie, naised” ideoloogia jõudu juurde, sest sageli räägivad 14-aastase tüdruku juttu 30-40aastased elukogenud näitlejad, mis paratamatult kõlab üldistusena – meie, igas vanuses naised, läbi ajaloo ja sõltumata riigikorrast.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (49)