Eelmisel kuul sattusin naabriga konflikti ainuüksi selle pärast, et ta tuli minuga lobisema. Rääkisime muuhulgas aiaplankude värvimisest.
Naaber muretses, et ilmad on nii halvad, pidevalt sajab, no ei olevat võimalik neid praegu värvida. Ka mina olin vaadanud ilmateadet: tõsi, õhtuks lubas jälle sadu. Naaber jätkas arutelu, et tal on vaid nädalavahetus maal toimetamiseks, siis vaja taas linnas tööl olla, et äkki jääbki sel aastal värvimata. Ma ei tea, kust see püha viha mu sisse sai, aga leidsin end järsku naabri peale röökimas: “Praegu ju ei saja! Mine kohe värvima, tee see asi ära. No ei ole nii, et ootad sobivat ilma. Nii ei jõua sa kuhugi. Miks me siin lobiseme hetkel? Kohe-kohe hakkab sadama ja ka minul on vaja enne vihma miljon asja ära teha.” Naaber kohmetus ja läks minema. Muidugi hiilisin ma õhtul naabri juurde, viisin paar tomatit ja vabandasin lühidalt. Ta ütles: “Olgu”, ja tõmbas ukse mu nina ees kinni.