Olemise hetki tasub asuda otsima pigem varem kui hiljem.
Vaba aega seostatakse heaoluga. Imelik suhe kultuuris, mis on sajandeid soosinud hoiakut pidevalt töötada, olla hõivatud, omada tegemisi jne. Vaba aega küll ihaldatakse. Ent varjatud lootuses sellega mitte kohtuta. Luhvtiaega kardetakse. Vähemalt ollakse ettevaatlikud oskamatuses midagi peale hakata, teadmatuses, kuidas seda kasuks muuta, paanikas pealesunnitud tähtsusetuse pärast. Goethel on lugu vabadusest vaevatud hobusest. Loom lasi end saduldada ja seejärel ratsutati ta surnuks. Kindlasti osa meist mõistab hobust. Elas ju lõpuks tähendusrikast elu. Ratsutajale.
Arenenud riikide kultuurisõnastikku lisandus vahepeal “pühapäeva pelgus”. Eriline, nädala viimase puhkepäeva õhtuti tabav stress, kui vaba aeg kaotatakse töönädala kõikehõlmavatele mõtetele. Mõnes uuringus on leitud, et isegi kui inimesed kurdavad pidevalt oma tüütu töögraafiku pärast, tuntakse end veelgi kehvemini, kui selline graafik puudub. Uus aeg lisas vabadust pelgava inimese tuskade sekka erilise ängi, kiireloomulise vajaduse saada üle jõudeolekust ja leida ajatäiteks mõni töine eesmärk.
