Olemise hetki tasub asuda otsima pigem varem kui hiljem.
SEE ARTIKKEL ON TÄNA TASUTA LUGEMISEKS, HOMME JUBA UUS ARTIKKEL. Septembris-oktoobris toimub Edasi sünnipäevakampaania ja sel perioodil on iga päev üks artikkel Edasi arhiivist tasuta lugemiseks: avades Edasi iga päev, saad kokku lugeda 61 artiklit. Kampaaniaperioodil kehtib kõikidele tähtajalistele tellimustele soodushind, nii era- kui ärikliendile, vaata pakkumise kohta lähemalt siit: EDASI VÕTAB VASTU UUSI LUGEJAID.
Vaba aega seostatakse heaoluga. Imelik suhe kultuuris, mis on sajandeid soosinud hoiakut pidevalt töötada, olla hõivatud, omada tegemisi jne. Vaba aega küll ihaldatakse. Ent varjatud lootuses sellega mitte kohtuta. Luhvtiaega kardetakse. Vähemalt ollakse ettevaatlikud oskamatuses midagi peale hakata, teadmatuses, kuidas seda kasuks muuta, paanikas pealesunnitud tähtsusetuse pärast. Goethel on lugu vabadusest vaevatud hobusest. Loom lasi end saduldada ja seejärel ratsutati ta surnuks. Kindlasti osa meist mõistab hobust. Elas ju lõpuks tähendusrikast elu. Ratsutajale.
Arenenud riikide kultuurisõnastikku lisandus vahepeal “pühapäeva pelgus”. Eriline, nädala viimase puhkepäeva õhtuti tabav stress, kui vaba aeg kaotatakse töönädala kõikehõlmavatele mõtetele. Mõnes uuringus on leitud, et isegi kui inimesed kurdavad pidevalt oma tüütu töögraafiku pärast, tuntakse end veelgi kehvemini, kui selline graafik puudub. Uus aeg lisas vabadust pelgava inimese tuskade sekka erilise ängi, kiireloomulise vajaduse saada üle jõudeolekust ja leida ajatäiteks mõni töine eesmärk.
Hirmudega peab kohtuma. Oodatavalt asub tehnoloogia meid vanast sadulast vabastama, sundides leidma elule peale töö teisi tähendusi. Tegemist poleks millegi sügavalt uuega. Paar tuhat aastat tagasi, Sokratesest Aristoteleseni, peeti vajalikust rohkem töötamist põlastusväärseks. Aeg enesele asus tööle ohverdatust eespool. Arvatavalt hindasid need mehed vaimsusele eraldatud aega. Mida tormakam päev, seda enam on see täidetud banaalse vähkremise ja pinnapealse triviaalsusega, röövides võimalusi autentsetelt kogemustelt.
Uudisvooge ujutab tehisintellektiga seotu. Mõneti rõõmustava üllatusena võib samal ajal märgata vaba aja tähendust kompavaid teemaarendusi. Vahekord on veel umbes tuhat ühele, ent signaal on seda kontrastsem ja reedab kasvupotentsiaali. Oli ju AI reaalse kasutuse teemagi veel mõne aasta eest haruldane.
Tehisliku intellekti arendamine kajastab inimese intellekti olukorda. Näiliselt jääb mulje parimast seisukorrast, kuis õppiva masina loomine on monument inimese nutikusest. Vaba aja nostalgia reedab teistsugust olustikku. Tormakas elurütmis süveneb varjatud soov järele anda, loobuda kohustusest ise kõigele reageerida ja vastuseid leida. Teiste põhjustatud vajaduste maailmas lähevad oma huvid kaotsi, ja asenduseks serveeritakse võimalust signaliseerida õõnsat heaolu sotsiaalmeedias. Depressiooni ei teeselda. Teeseldakse, et on hea olla.
Tasapisi hakatakse aduma, et rutakad, pausideta päevad tähendavad kiiremat elu. Elu, mis möödub kiiresti.
Alateadvus otsib imelikust kultuurist väljapääsu, soovi mõtelda ka iseendale, püüda mõista, mis on päriselt õige, kasulik ja hea. Senised moraalsed mõõdikud on olnud liiga töökesksed. Aeg on arendada tõelist vabadust ehk vaba aega mõtestavat ja sellest hoolivat eetikat.
Vahest oleme inimese potentsiaali valesti mõistnud? Ajakirjanik Stuart Whatley seostas suvises artiklis vaba aja veetmise viise tsivilisatsiooni põhiolemusega. Vältimaks oma mõtetega üksi jäämist, tsiteeris autor mõnel puhul Piibli osaks peetavat Siiraki tarkuseraamatut: “Õpetatud inimese tarkus tuleb vaba aja veetmise kaudu, ja kellel on vähe tegemisi, see saab targaks.”
Kool on mitu põlve tootnud eksamineeritavasse malli vormitud töölisi, et oleks kedagi panna juhmide masinate kõrval täitma sellele veel kättesaamatuid tööülesandeid. Kehtib maksiim “töö annab süüa ja raha”. Raske vastu väita. Ent kas see ongi lõplik ja kestlik tõde? Pole ju saladus, et vaid vaba aeg sisustab elu eneseleidmisega, sotsiaalse aktiivsuse ja vabatahtliku töö, huvide ning nende arengu, mängu ja kultuuri, tähenduse otsingute ja paljude jaoks olulise palvetamisega.
Enesega kohtumine on hirmutav. Sestap piirdugem mõtteharjutusega. Püüda (kedagi nimetamata) pelgalt hinnata, kui raske oleks ära tunda modernse ajastu inimest, kes veedab oma parimad aastad lukustatuna tähendusetusse, ebaolulisse töösse, mida komposteerib mõttetu meelelahutus.
Ilmselt ootame ja vajame tugevat hoopi. Midagi, mis õpetab tajuma Virginia Woolfi “olemise hetke”. Kogemus, mida ta nimetas ootamatuks vägivaldseks vapustuseks, osutus haruldaseks autentse enesejaatuse hetkeks. Viiv, mil ta mitte ainult ei teadvustanud iseennast, vaid tajus ühendust igapäevaelus läbipaistmatu pinna taha peituva suurema mustriga. Ülejäänu on mitteolemine, kuis kirjaniku hinnangul “iga päev sisaldab palju rohkem mitteolemist kui olemist”. Me ei pea end võrdlema kirjaniku tähelepanelikkuse ega tundlikkusega, isegi kui enamus meile teadaolevast iseendast rajaneb autobiograafilisel mälul, st oleme oma kogemused. Kes tahab, nimetagu taoliste hetkede otsinguid mindfulness’iks vmt. Ent varsti, töise tehisintellekti levides, öeldakse: annan süüa ja natuke raha, aga sina leia endale olemise hetke sisustav tegevus.
Olemise hetki tasub asuda otsima pigem varem kui hiljem. Arvestades tehisintellekti kasutuselevõtu eeldatavat tempot on targem paanikat ennetada. Isegi kui midagi ei juhtu, võime leida uusi vaateid inimpotentsiaalile ja väärtustele ning edendada harmoonilisemat suhet looduse ja teineteisega.
