Mis ühendab arvamusfestivali eestvedajat Kristi Liivat, LHV panga juht Erkki Raasukest, riigikogu rahanduskomisjoni juht Mihhail Stalnuhhinit ja maaeluminister Martin Repinskit? Nad kõik on teerajajad, maalides meile võimalikku tulevikupilti. Millises (väärtus)maailmas me tahaksime elada?
Nii kummaline kui ka pole sellist kombinatsiooni nimesid ritta seada, tuleb tunnistada, et just nemad on eelmise nädala tegijad ja sümboolsed suunanäitajad. Uute horisontide loojad.
Kultuuriminister tunnustas Arvamusfestivali eestvedajat Kristi Liivat aruka suhtluskultuuri arendamise eest aasta kodaniku tiitliga ja varasuvel Eesti parimaks juhiks valitud Erkki Raasukese lahkumisteade LHV panga juhi kohalt oli investorite seas lausa nii suure tähendusega, et mõjutas aktsiahinda. Fakt, mille sarnast, kui asjatundjaid uskuda, Eesti börsifirma ajalugu ei tunne.
Mõlemad sündmused näitavad, kui kõrgelt hinnatakse mõlema tegevust ühiskonnas, mida väärtustatakse ja oodatakse. Nagu Raasuke ise ütles ERR’le antud intervjuus: “Sellised tiitlid ei ole tänu või mingi asja lõpp, vaid vastupidi, selle tiitiliga värvatakse inimesi nende teemade eestkostjaks ja toetajaks.”
Omamoodi teenäitajad ja kangelased on ka Mihhail Stalnuhhin ja Martin Repinski. Rahanduskomisjoni esimees Stalnuhhin esines skandaalse avaldusega, et tema “ERR-ga ei suhtle”, enne kui tema ees ei ole varasemalt ühe episoodi eest 2014.a valimistega seoses vabandatud. Repinski aga tegi n-ö Savisaart, selmet anda oma kitsefarmiga seotud küsimuste osas selgeid vastuseid, asus ta süüdistama ajakirjandust enda ettevõtte kiusamises ja ajakirjanikke erapoolikuses.
Juhtide käitumisel on ettevõtete juhtimiskultuurile ja töötajatele nii otsene kui sümboolne mõju. Kaasa arvatud nende õiguskuulekusele laiemalt. Kuidas on võimalik, et rahanduskomisjoni juhiks saab ise kuluhüvitistega jokitanud parlamendiliige?
Mis sõnumit uus valitsusliit ja peamininister nende personalivalikutega soovib ühiskonnale saata?
Kriitikat on saanud ka kahe ministri haridustase, Repinski kõrval on teine kõrghariduseta minister Margus Tsahkna. Tekkinud olukorra valitsusliidus on väga tabavalt kokku võtnud Andrus Kivirähk oma kolumnis Argipäev.
Juhtidel peab olema eetiline kell paigas
Võimalik, et Stalnuhhini kavatsus oli üdini positiivne ja tema resoluutne intervjuust keeldumine kandis mingeid kõrgemaid ideaale ja antud seik oli lihtsalt viimses hädas tehtud appikarje. Vaadates tema mässulisust ja lugupidamatust riigi vastu läbi aastate, on seda raske uskuda. See ei ole tee, mida mööda käia. Me väärime paremat tulevikku ja eeskuju.
Õnneks ei avaldu muutused kodanike väärtushinnangutes üleöö, seetõttu on võimalik need personaliotsused veel tagasi keerata. Ikka juhtub. Poliitikas ei pruugi see olla ehk nii lihtne kui äriettevõttes, aga just see on üks võimalus uue valitsuse ja meeskonna usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust kahtlejate seas tõsta.
See oleks väljast vaadates selline quick win, millega võib alguse ebaõnnestumise efektselt lõpetada ja teenida publikult aplausi. Odav, aga ilmselt töötaks. Kui see aga nii oligi poliittehnoloogiliselt plaanitud, näitab see uue valitsusliidu erakordset madalat taset.
Juhi üks esmaseid ja tähtsamaid ülesandeid on leida parimad võimalikud inimesed meeskonda. Kui mängija moraal on madal, tuleb ta platsilt ära kutsuda. Endise korvpallurina peaks peaminister seda teadma. On kohane meenutada Ernest Hemingway kuulsat ütlust raamatust “Ja päike tõuseb”:
How did you go bankrupt?”
Two ways. Gradually, then suddenly.
See on erakordselt oluline otsus, mis näitab meile, millise tee ja väärtused valib peaminister – Liiva-Raasukese või Stalnuhhin-Repinski.
