Kunstikriitik Hanno Soans vaatleb prantsuse kunstnikku Sophie Calle’i, kelle teoseid kummitab tõdemus, et kõik, need teised, keda ta oma kunstis liistule tõmbab ja ka ta ise, keda ta halastamatult paljastab, on meile olemuslikult kättesaamatud.
Artiklitesari “Süütu pilk” sisaldab persoonilugusid, kus kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd tutvustavad Edasi lugejatele kunstiajalooliselt olulisi tegijaid XX ja XXI sajandi kunstielus, keskendudes autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati kommentaari.
Kunstnik Maurizio Cattelan on väitnud, et kaasaegse kunsti puhul on kõige olulisem suhtlusmehhanism iselaadne anekdootlikkus, mis vastab lihtsale kuulujutte genereerivale seltskondlikule küsimusele – kas te juba kuulsite, mida see ja see kunstnik nüüd seal tegi? Selline kumul põhinev formaat, lühikesed kulutulena levivad lood on kaasaegse kunsti kommunikatiivsuse alus, selle sotsiaalseks kärbsepaberiks. Kui jälgida, kuidas on kirjutatud meie tänase „Süütu pilgu“ artikli peategelasest, ühest tuntuimast prantsuse postkontseptuaalsest kunstnikust Sophie Calle’ist, siis just niimoodi, anekdootidena, on tema kunsti esmatasandil ka esitatud. Loomulikult on Calle’i kunstiteostel tema ainulaadset käekirja kandev formaalne ülesehitus. Kunstnik töötab enamasti foto ja tekstiplokkide paarikutena, kusjuures pildilist materjali iseloomustab näiline juhuslikkus ja sihilik fragmentaarsus ning tekstilist materjali detailne pihtimuslikkus ja vuajööri või ekshibitsionisti alati intiimseteks paljastusteks valmis vaatenurk. Sageli võtavad tema privaatsetest obsessioonidest lähtuvad projektid mahuka ja luksuslikus köites kunstnikuraamatu – iselaadse fetiši – vormi.
