Kunstikriitik Hanno Soans vaatab ja seletab ungari päritolu Ameerika kunstniku Agnes Denesi muljetavaldavalt võimsat jalajälge kunstimaastikul.
Artiklitesari “Süütu pilk” sisaldab persoonilugusid, kus kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd tutvustavad Edasi lugejatele kunstiajalooliselt olulisi tegijaid XX ja XXI sajandi kunstielus, keskendudes autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati kommentaari.
Tänavu kevadsuvel, mil pooled Tallinna kesklinna ristmikud on songermaaks kaevatud, polegi nii raske ette kujutada, kuidas kõigile neile räsitud aladele on keegi külvanud suvevilja, lõikudes linliku maastiku loogikasse millegi võõristavaga, mis kuulub meie hindava ja kategoriseeriva arvamuse kohaselt vaid maaeluga seotud agrotööstusliku kompleksi juurde. Või kujutlegem vaatepilti, et lämbel augusti keskpäeval mööda Viru tänavat üles Vanaturu kaelani tulles avaneb Raekoja platsi serva jõudes hunnitu vaade: kuldne väli küpset rukist otse linnasüdames. Mis asja, töötav kombain Tallinnas, Raekoja platsil!? Mis tunnetega te selle jabura, ent selgelt poeetilise potentsiaaliga vaatega kokku põrkaksite? Milliseid harjumuspäraseks kinnistunud keskkondlikkuse kategooriaid see meie peades murraks, mis mõtteid tekitaks? Ent stopp, mis siis, kui see polegi fantaasiapilt, sürreaalne unenäoheiastus? Just sellist kujutluspilti võimaldab tuntuim töö ungari päritolu Ameerika kunstniku Agnes Denesi muljetavaldavast loomingulisest pagasist. Aga kõigest järgemööda.
