Sõja esimestel nädalatel küsis keegi minu käest, mida peaks lugema, et aru saada, kuidas selline asi võimalikuks on saanud. Mõtlesin hetke, aga endalegi üllatuslikult tuli vastus ruttu: vaata Andrei Zvjagintsevi filmi “Leviathan”.

“Leviathan”, mis esilinastus 2014. aasta mais, ei ole rangelt võttes välispoliitiline film. See on inspiratsiooni saanud Piiblist, samuti 2004. aasta reaalelulisest juhtumist Ameerikas, kus vaidlus linnavalitsusega kodaniku nõnda endast välja viis, et ta ise modifitseeritud buldooseriga nii linnavalitsuse, linnapea maja kui hulga muid ehitisi maatasa tegi. Zvjagintsevi “Leviathani” tegevus toimub Põhja-Venemaal, aga keskendub samuti maa ja omandi küsimustele: korrumpeerunud linnapea võõrandab tavakodanikule kuuluva maja, mis paikneb heas asukohas; hiljem saab selle maatüki endale Vene Õigeusu Kirik ja ehitab sinna kiriku.

“Leviathanit” ei ole võimalik ümber jutustada (vaadake ise, soovitan väga!), aga ma olen mõelnud tema üle palju. Selles filmis sisuliselt puudub hea ja kurja võitlus: tegevuse alguses on olukord peategelase jaoks keskpärane, ja edasi läheb sujuvalt üha kehvemaks. Puudub moment, kus oleks lootus, et ehk õiglus võidab. Ning sujuvalt tekib arusaam, et see ongi asjade loomulik käik. Sündmuste arengut suunab mitte kusagilt keskmest lähtuv konkreetne kurjus, vaid inimeste kollektiivne loomus: nende soovid, hirmud, nõrkus, ahnus, lõbujanu; kõik põimub ja viib vääramatu lõpptulemuseni. See ongi elu: Leviathan, mis kui buldooseriga inimesest üle sõidab, ja tundub, et see vist ei üllata isegi ohvrit ennast.

Kadri Liik

Kadri Liik on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistrikraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab ta mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukamatele meediaväljaannetele. Loe artikleid (10)