Meil tuleb kõneleda eutanaasiast, see on nüüd küll vist juba siililegi selgeks saanud.

Hiljuti sain esmakogemuse haigusest, mis kannab numbrimärki 19. Tõve tõttu ärajäänud reis, isolatsioon ja väga kehv enesetunne – täiesti apaatsena toas ringi tuiates tabasin end mõttelt, et õigupoolest läheb maailm rahus edasi ka ilma minuta. Mitte midagi ei juhtu, kui mind pole. Vajun vaikselt olematusse. Perekond tõi ukse vahelt süüa, muretses, käis apteegis. Eks ma olin neile omajagu koormaks. Haiged inimesed enamasti ju on.

Perele ja ühiskonnale koormaks jäämisest kõnelevad ka eutanaasia ja abistatud enesetapu eestkõnelejaid. USA poliitikateadlane Richard Hanania kirjutab: ,,Mulle ei meeldi teistele tüliks olla. Paljusid vanemaid hirmutab iseenda surmast palju rohkem võimalus, et ühel päeval võivad nad hakata oma lapsi koormama,’’ ning küsib: ,,Millal hakkasime inimesi hukka mõistma selle eest, et nad arvestavad, kuidas nende teod teistele mõjuvad?’’

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (65)