Tähtis on leida õpetamises balanss suunamise ja vabaduse vahel, ütlevad Eesti jazzmuusikud Jazzkaare brändi all korraldatavale esimesele laste jazzfestivalile tuult tiibadesse soovides.

Tallinna laste jazzifestival Kräsh toimub 10.-11. juunini Eesti Noorsooteatris ning on osa UNESCO muusikalinn Tallinn programmist. See on festival, mis on loodud lastega ja lastele – et kasvaks isu muusika kuulamise ja muusikaga tegelemise järele ning et säravad noored artistid jõuaksid kontserdilavadele. Jazzist ja rütmimuusikast rääkisid trummar Ahto Abner ning muusik ja pedagoog Maarja Soomre, kes aitavad vedada jazzfestivali raames tehtavate laste muusikalaagrite tegevusi. Neid usutles jazzfestivali Kräsh projektijuht Maris Aljaste.

Kuidas teist said muusikud?

Maarja Soomre: Alustasin muusikaõpinguid Häädemeeste Muusikakoolis kaheksa-aastaselt, õppisin klassikalist klaverit, mis on mulle hiljem tohutult kasuks tulnud, kuid õppeajal polnud see lapsele kõige meeldivam tegevus, sest kõik teised lapsed ei pidanud pärast kooli klaverit harjutama ja said õues mängida. Mul on hea meel, et tänapäeval on muusika õpetamine läinud personaalsemaks ja arvestatakse rohkem õpilaste muusikaliste soovide ja vajadustega.

Pärast muusikakooli lõpetamist polnud muusiku elukutse plaanis, kuni avastasin laulmise. Hakkasin keskkooli ajal Toomas Volli laulustuudios laulma ja mulle aina rohkem meeldis see, mida muusika minuga teeb ja kuidas saan oma häälega muusikat puudutada ja jõuda kuulajani.

Suhe muusikaga läks tõsiseks, kui otsustasin astuda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse ja õppida jazzlaulu. Lauljana olin esinenud pigem laulukonkurssidel, kus laulja üldiselt on laval üksi, teda saadab heal juhul saatebänd, aga need muusikud on lapsele võõrad, närv tuleb sisse ning on raske esinemist nautida. Mäletan Viljandis esimesi kogemusi, kus kõik kursusekaaslased said ansamblitunnis kokku ja ma esimest korda tundsin, et mul on sõbrad, kellega koos muusikat teha – igal liikmel on oma roll ja vastutus, aga me oleme laval võrdselt tähtsad ja koos. Kogu jazziõpe arendas tohutult nii stiililiselt, erialaliselt kui muusikateoreetilisel pinnal. Ma hakkasin muusikat armastama ja see armastus on kestnud siiani. Hiljem olen puutunud kokku ka Eesti pärimusmuusika ja maailmamuusikaga ning nüüd juba töötanud üksteist aastat Otsa koolis rütmimuusikateooria õpetajana ja neli aastat rütmimuusika valdkonna juhina, nüüd on selle kooli nimi MUBA ning endiselt usun, et muusika päästab maailma.

Ahto Abner: Esimesse klassi astusin 21. keskkooli. See oli muusikakallakuga klass ning kohe alustasin ka klaveriõpinguid oma koolis. Klaveri vastu kadus huvi umbes poole aastaga, kuna puudus võime ühe koha peal istuda ja harjutada. Seevastu armusin jäägitult trummimängu. See kaasas kogu keha ja oli mõnus viis kõva lärmi teha. Alustasin õpinguid Tallinna Muusikakoolis ja edasi liikusin Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli ning pärast seda Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemiasse. Trummide juurde olengi jäänud nüüd juba 34 aastaks.

Kas olid rohkem iseõppija või oli tähtis just õpetaja roll? Milline on hea tasakaal nende kahe vahel?

MS: Lapsena oli raske end motiveerida ja mul oli erialaõpetajaga veidi erinev maailmapilt, kuid õnneks suutsime koos selle muusikakooli teekonna lõpuni käia. Mind toetasid enim vanemad. Elasin Treimanis ja kõik musikaalsed lapsed käisid siis muusikakoolis, kuna huvitegevuse alternatiivi sealkandis ei olnud. Mul on hea meel, et mu isa hakkas paralleelselt tegema lastebändi, kuhu ta kutsus mind laulma ja usun, et ka see andis teadmise, et muusika ei ole ainult klassikalise klaveri palad, mida üksi laval esitada, vaid muusika on tegelikult tore. Õpetaja roll on oluline, sest õpetaja peab leidma tasakaalu, kuidas lapse muusikameelt avardada ja harida ning hoida muusikalist huvi ja kirge. Üks võti on olnud ka omalooming, see on olnud pelgupaik ja vabadus koolist. Vabadus vast ongi see tähtis märksõna muusikaõppes. Tähtis on leida õpetamises balanss suunamise ja vabaduse vahel.

AA: Kuna lapsena oli meelistegevus kodus igasugu asju salvestada, siis käisid iseõppimine ja kool alati käsikäes. Kool oli nagu koht, kus unistustele praktilised oskused juurde haagiti. Õnneks olid mul väga head õpetajad, kes tabasid lisaks formaalsele õppele ära noore inimese huvid ja suundumused ning toetasid targalt.

Millal avastasid muusikastiili ja instrumendi, mis sind võlus?

AA: Trummimängu juurde jõudsin üheksa-aastaselt. Muusikastiilid, mis mind võluvad, muutuvad kogu aeg ja see on teadlik otsus, et liigun kaasa sellega, mis mind kõnetab. Ei proovi ehitada kivist fassaadi või imagot, mis kerget lendu ja uudishimu takistaks.

Too välja mõned verstapostid, miks erineb sinu arvates põhikooli huviharidus muusikakooli omast? 

AA: Muusikaharidus on paljuski meistri ja selli suhe ning minu arust pole õppimises ealisi erinevusi. Detailid, mida lihvitakse, erinevad vastavalt eale natuke.

Milliseid muutusi või trende toob Eesti muusikamaastikule 2022. aastal MUBAs avatud rütmimuusika suunaga põhikool ja selle tulevased kasvandikud?

MS: Alustasime 5.-9. klassi rütmimuusika programmiga 2022 septembris ja selle aasta baasil saab juba rõõmustada, et 5.-6. klassi rütmimuusika kuttidest on saanud head sõbrad, kes teevad koos ansamblit ja õpivad koos kõiki muusika aineid. Koos õppimine ja muusika tegemine on hea pinnas motiveerimaks erialast harjutamist ja pühendumist. Usun, et nende noorte tõttu peab ka rütmimuusika kutseõppe aste taset tõstma, et vastata nende noorte ootustele, kui nad 9. klassi on lõpetanud ja tahavad kutsekeskharidusse tulla – see on omakorda puhas rõõm. MUBAs on ka soodne võimalus pakkuda põhikooli õpilastele koos kutseõppe õpilastega musitseerimist, et lapsed saaksid varakult kätte tunde, kui mõnus on mängida heade muusikutega ning kuhu suunas on võimalus areneda.

AA: Ei oska ennustada, aga tahaks loota, et tuleb juurde laia silmaringiga endast ja teistest lugupidavaid andekaid muusikuid.

Andke soovitusi esinemise õnnestumiseks Tallinna laste jazzfestivali Kräsh noortele muusikutele, kes rütmimuusikaansamblite koosseisudes festivalil üles astuvad?

MS: Kõige olulisem on nautida ja mõelda sellele, et keegi teist pole laval üksi, vaid rütmimuusika ansambli võlu ongi koos mängimises. Märgake üksteist laval ja jagage energiat.

AA: Tähelepanu, oma instrumendi tundmine ja isu midagi kihvti korda saata.

Sinu unistused ja soovid Eesti rütmimuusika suuna tulevikule?

MS: Mina unistan sellest, et rohkem lapsi leiaks juba varakult tee sellise muusika juurde, mis neid kõnetab, olgu selleks mistahes muusikastiil. Ma soovin, et õpilased saaksid kogeda, mida head muusika selle esitajaga teeb ja kui palju naudingut see valdkond pakub ning leiaksid ka motivatsiooni pühenduda enda arendamisele muusikas. Lisaks on muusikamaastikul põnevad ja inspireerivad inimesed, kellega jagada oma eluteed, seega soovin kogu muusikamaastikule hoogu ja arengut.

AA: Head swing’i!

Maarja Soomre on laulja, muusik ja pedagoog. Ta laulab ansamblites RÜÜT ja Päri Päri. Alates 2019. aastast töötas ta Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakoolis rütmimuusika õppekogukonna juhina ning 2021. aasta septembrist on ta Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA rütmimuusika õppejuht.

Ahto Abner on trummar, alates 2015 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rütmimuusika eriala juht, muusik pop- ning jazzkoosseisudes nagu Anna Kaneelina, Liina Saar, Tõnu Naissoo Band, Bad Habits Trio, Kadri Voorand jpm.