Estonia avamisest teatrina saab 110 aastat, Tartu Ülikooli avamine keiserliku ülikoolina oli eelmisel aastal, 220 aastat tagasi. Järgnevas kirjatükis keskendub Rein Veidemann mõlemale kui sakraalobjektile.
Kui Eesti mandriosa võtta kujuteldavasse maatriksisse, siis saame ruudu, mille nurkades on omavahel diagonaalidega ühendatavad linnad: kirdenurgas Narva, edelas Pärnu, loodes Tallinn ja kagus Tartu, pikendusega Võrru. Nende diagonaalide ristumiskohaks omakorda on Paide linn, mille juhtlausegi viitab diagonaalide keskmele – “Linn südames”. Sellist ruudukujulist, mõtteliste diagonaalide ning nende linnaliste lõpp-punktidega struktureeritud ühe rahva asustatud ruumi (lisaks muidugi ruutu ümbritsevad saared) ei tea ma nimetada vähemalt geograafilisest lähiümbrusest. Niisugune, sümmeetriat kiirgav ja funktsionaalsusest kantud koht on võrreldav majaga, mis oma ajaloolises arengus on võtnud erinevaid vorme, aga jäänud ikka selleks, mis ta siinsele rahvale on olnud – eesti maja, “meie maailmanurk”, “esmauniversum”, kui niisugusi metafoore laenata prantsuse filosoofi Gaston Bachelardi “Ruumi poeetikast” (pr k 1957, ee 1999, tõlkinud Kaia Sisask), sest maja erinevate osiste tähendustasandeid läbi valgustades on Bachelard tõdenud: “iga tõeline asustatud ruum sisaldab kodu mõistet”. Bachelardi essees aset leidev erinevate ruumide ning nendevaheliste seoste metafoorne nimetamine (“pesa”, “teokarp”, “intiimne mõõtmatus” jts) on võetav semiootilise analüüsina, mille keskmes on “maja” kui märk.
