Lihtsustatult öeldes kujutab semiootiline monaad endast energeetilist võimendit. Ta on iseendas suletud tervik, mis ometi kokkupuutes teiste monaadide ning ümbritseva semiosfääriga tekitab energeetilise välja. Just niisuguse semiootilise monaadiga ongi tegemist Eesti Vabariigi ühe algataja Konstantin Pätsiga. Teda kultuurisemiootilise monaadina käsitledes avaneb Päts eeskätt holograafiliselt, milles omakorda võib eristada kolme külge.
“Semiootilise monaadi” mõiste tõi käibele oma programmilises artiklis “Semiosfäärist” Juri Lotman (1922–1993). See ilmus esmalt vene keeles 1984. aastal. 1999. aastal eesti keeles Kajar Pruuli tõlgituna annab artikkel “Semiosfäärist” pealkirja Lotmani tööde valikut esindavale teosele. Taastrükina on see aga kaasatud äsja “Eesti mõtteloo” sarjas n-ö Lotmani mõtteloomingu kvintessentsi esindavas teoses “Mida inimesed õpivad” (Ilmamaa, 2022, koostanud Silvi Salupere ja Peeter Torop).
Semiootilise monaadi olemus lähtub ühelt poolt saksa filosoofi Gottfried Wilhelm Leibnizi (1646–1716) monadoloogiast, õpetusest reaalsuse, sh meie vaimuilma jagamatutest algelementidest, millel on salvestus-, kiirgus- ja enesekirjeldusvõime. Lotmani universaalidest doktoritöö kirjutanud Peet Lepik väidab Lotmani jõudnuvat semiootilise monaadi juurde fenomenoloogilise filosoofia rajaja Edmund Husserli (1859–1938) “ego maailmapildi” (“Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis”, 2007) kaudu. Silvi Salupere seletab loengusarjas “Sissejuhatus semiootikasse” Lotmani semiootilist monaadi aga niimoodi: tegemist on tähendust tekitava üksuse invariantse, oma aluses muutumatu mudeliga, tekstiga (milleks võib olla kultuur tervikuna, aga ka iga üksikisik); mida iseloomustab määratu informatsiooni mahutavus ja piiramatu võime iseeneslikuks arenguks. Lihtsustatult öeldes kujutab semiootiline monaad endast energeetilist võimendit. Ta on iseendas suletud tervik, mis ometi kokkupuutes teiste monaadide ning ümbritseva semiosfääriga tekitab energeetilise välja.
