Ilmar Raag: Eesti mundri au ja Lihula monument

"Lihula monument" Lagedil

Minu Poola sõber Marek on tuline Poola patrioot. Ta on konservatiiv ja rahvuslane. Eestis hääletaks ta ilmselt EKRE poolt. Nüüd aga sattus ta koos minuga vaatama Lihula monumenti, mis on pühendatud meestele, kes II maailmasõja ajal sõdisid bolševismi vastu. Monumentaalkunstis kehtib põhimõte, et üks hea monument peab olema arusaadav ka eemalt vaadates. Üks õige monument annab ju näo kogu ümbritsevale ruumile. Mida me nägime Lihula monumenti eemalt vaadates?

1944. aasta 31. juulil saatis Armia Krajowa juht Antoni Chruściel teate Varssavi kõikidesse kvartalitesse: „Tähelepanu! Annan käsu „W“ tunniks.“ See oli märguanne, et järgmisel päeval algas poolakate meeleheitlik ülestõus Varssavit okupeerivate sakslaste vastu.

Londonis asuva poola eksiilvalitsuse kaalutlus oli üpris sarnane eestlaste omale, kes täpselt samal ajal võitlesid Sinimägedes. Punaarmee oli liginemas ja seetõttu tundus väga tähtis, et poolakatel õnnestuks enne bolševike saabumist välja kuulutada oma seaduslik valitsus. Poolakate iseseisvuse pidi garanteerima nende liit Churchilliga. Sama lootsid ju ka eestlased, et Atlandi Harta ja Lääneliitlased tagavad sõjaeelsete piiride kehtestamise pärast sõda. Igal juhul ei olnud poolakatel pärast 1939. aasta katastroofi ja Katõni mingit illusiooni, mida Nõukogude Liidu okupatsioon tähendab. Teisalt ei olnud ka sakslastele midagi andestada sellesama 1939. aasta eest. Poolakate plaanis oli aga üks nõrk ja vastuoluline tahk. Nad arvestasid, et  kui nad võtavad võimu oma kätte, saavad nad partneritena hakata koostööd tegema Nõukogude armeega, et puhastada ülejäänud maa sakslastest. Selle asemel kordus 1939. aasta.

Mõned veel mäletavad 1966. aastal linastunud poola ülipopulaarset teleseriaali „Neli tankisti ja koer“. Selles on üks väga kõnekas stseen. Nõukogude poolel sõdivad peategelased jõuavad Varssavi ligidale ja siis ühe episoodi lõpus vaatavad nad pingsalt kaugusesse kuhugi teisele poole kaamerat. Kuni üks neist sõnab ränkraskelt: „Visla põleb.“

Seal teisel poole jõge olid nende rahvuskaaslased suremas, aga Nõukogude väed jäid Visla juures seisma ja ei teinud mingit tõsist katset ülestõusnud Varssavit aidata.

Perestroika ajal avalikustatud dokumentidest tuli välja, et Stalin andis käsu lõigata Varssavi ülestõusnud ära igasugusest kõrvalisest abist. Stalini arvestus oli väga selge. Ta kavatses nimelt sakslaste kätega hävitada „kodaniliku“ Poola relvajõud. Ülestõus kestis kokku 63 päeva ja lõppes Varssavi täieliku purustamisega. Himmler olevat sealseid lahinguid võrrelnud Stalingradiga, sest sakslaste kaotused olid vähemalt 8000 meest ja mõnedel andmetel koguni 17 000. Need ei olnud väikesed numbrid võrreldes kasvõi Sinimägedega, kus Saksa pool kaotas langenutena 3500 ja kadunutena 2900 meest. Halvasti relvastatud poolakate poolel oli aga koguni 16 000 langenud võitlejat ja väidetavalt 200 000 tsiviilelanikku. Võib-olla on see number üle paisutatud, aga ikkagi on meil raske ette kujutada haava poolakate hinges.

Minu Poola sõber Marek vaatab Lihula samba pilti ja ei suuda uskuda oma silmi: “Kas te ülistate seda, et võitlesite saksa vormis?“

Ma muidugi võin talle seletada, et enamus Sinimägedes võidelnutest ei hoolinud natside ideedest ja nad võitlesid lihtsalt kodumaa eest, aga mälestussamba visuaalne keel ei kinnita mu sõnu. Ma tunnen ennast päris lollisti.

Lihula ausammas

Filmikoolides on levinud üks õpetus, mida targemad professorid ütlevad: „Ära räägi, mida sa tahad öelda. Näita!“ Monumentaalkunsti eripära on samasugune. Seal ei ole võimalik üheaegselt kahte sõnumit edastada: “Me võitlesime saksa vormis, aga tegelikult me võitlesime kodumaa eest.“ Vabandust, aga kõik see jama Lihula samba ümber on tekkinud sellepärast, et me tahame ühe samba visuaaliga ütelda seda, mida ongi peaaegu võimatu selles kunstivormist väljendada. Tuleb teha valik, kas me tahame mälestada Eesti meeste vaprust või võõrast mundrit. Võib-olla on eestlaste traagika II maailmasõjas ka see, et me ei saa ilma vastuoludeta rääkida sellest, et me ei alistunud hääletult.

Eelmisel reedel küsis Hans H. Luik provotseerivalt ERR-i raadiosaates „Olukorrast riigis“, et kuidas me siis mälestame oma vanaisa, kui mitte selles mundris, mida ta kandis? Hans, mõtle veel.

Kunsti eripäraks on võime leida sümboleid. Kui Eugène Delacroix maalis pildi „Vabadus juhib rahvast barrikaadidele!“, mis mälestas revolutsiooni 1830. aastal, siis ei olnud absoluutselt oluline, kas selline paljaste rindadega naine ka tegelikult barrikaadidel ronis. See naine oli sümbol kogu vabariiklikule Prantsusmaale. Niisamuti on seal maalil sümboliks see püstoliga väike poiss, kelle väikeses rinnas tuksub mehemeel.

Või võtame Tbilisi, kuhu on püstitatud Gruusia skulptor Elguja Amashukeli „Gruusia ema“. Naine sümboliseerimas kodumaa armastust koos mõõgaga, mis viitab valmidusele ka kodumaad kaitsta. Need mälestusmärgid räägivad meile ideest, mitte mundrist.

Aga millele sarnaneb Lihula samba visuaal?

Toon siia võrdluseks kaks II maailmasõja plakatit. Mõlemad on saksa propaganda plakatid, mille põhiline kujund on kammitsevalt sarnane Lihula sambale. Kas Eesti meeste vaprus on siis tõesti kunstilise kujundi kaudu taandatud võõra mundri kandmisele?

Siinkohal tuleb rääkida ka Leedust.

Juba sakslaste Barbarossa operatsiooni teisel päeval 23. juunil 1941. aastal kuulutasid leedukad taas välja Leedu iseseisvuse. Leedu vastupanuüksused võtsid Kaunases ja Vilniuses kontrolli oma kätte, nii et Saksa väed sisenesid neisse linnadesse juba järgmisel päeval ühtegi pauku tegemata. Kaunases hakkas koheselt tööle Leedu ajutine valitsus. Sakslased aga ei tunnustunud seda valitsust. Esialgu neile muidugi sobis, et leedukad tegid nendega aktiivset koostööd, aga kui rinne edasi liikus, selginesid ka nende plaanid. Juuli lõpul rajati Reichskommissariat Ostland ja 5. augustil lõpetas iseseisva Leedu valitsus oma töö. Napi aasta jooksul jäi Leedu teist korda oma iseseisvusest ilma. Neli selle valitsuse liiget saadeti veidi hiljem Stutthofi koonduslaagrisse, kui nad protesteerisid Saksa poliitikate vastu.

Eestis kujunes olukord teiseks osaliselt ka tänu õppetunnile, mille sakslased said Leedust. Näiteks nõuti pärast Tartu vabastamist kohe, et sealsetel omakaitse meestel võetaks relvad käest hoolimata sellest, et need mehed olid sakslasi aidanud. Paar päeva hiljem said sakslased aru, et neil on kohalike abi siiski vaja.  Samad mehed kutsuti uuesti rivvi, aga edasine areng toimus otsekui kahel erineval korrusel. Lahinguväljal liitsid raskused eestlasi ja sakslasi sõpradeks, aga saksa kõrgemate okupatsioonivõimude suhtumine väga selge – kui eestlased tahavad sõdida, siis võivad nad seda teha ainult saksa mundris ja saksa juhtimise all. Iseseisvusest ei olnud juttugi. See tekitas frustratsiooni, mille tulemusena näiteks 1943. aasta mobilisatsioonid kukkusid sisuliselt läbi.  Selle asemel eelistasid paljud mehed pigem minna Soome sõdima.

Ent 1944. aastaks oli olukord taas muutunud. Selles ajaloolises kontekstis, kus usuti Saksamaa kaotusesse ja samas vajadusse Punaarmee kinni pidada, tundub eestlaste minek saksa mundris Sinimägedele ühteaegu traagiliselt vapper ja samas ka rehepaplik.

Aga kas Lihula samba visuaalne lahendus räägib meile Eesti meeste sisemistest heitlustest? Ma arvan, et mitte.

Seepärast on isegi huvitav küsida, miks Leedus ei ole taolist sammast?

Nii nagu Eestis tehti seal veebruaris 1944. aastal üleskutse mobiliseeruda võitluseks pealetungiva Punaarmee vastu. Leedukad nõudsid aga tingimusena õigust kanda Leedu vormi ja eraldusmärke. Esialgu jäid sakslased nõusse ja nii sündis Leedu terrioriaalkaitse jõud – Lietuvos vietinė rinktinė. Väga kiiresti kasvas see 10 000 mehe suuruseks, mis tegi sakslasi murelikuks. 15. aprillil 1944 nõuti leedukatelt Hitlerile vande andmist, Waffen SS vormi kandmist ja Heil Hitler tervituse kasutusele võtmist. Leedukate kindral Plechavičius keeldus sellest, mille peale SS Obergruppenführer Friedrich Jackeln saatis Leedu „leegioni“ laiali. Osad selle mehed lõpetasid lennuväe abiteenistuses, osad hukati, aga suurem osa läks metsa, et alustada aastaid kestnud Leedu metsavendluse saagat. Kas leedukad olid seepärast vähemalt määral antikommunistid või patrioodid? Ma ei arva nii.

Mida meie Leedu kogemusest arvata oskame? Mulle meenub, kuidas veel 15 aastat tagasi oli Eestis erinevatel kaitseliidu militaarsetel patrullvõistlustel näha mehi, kes kandsid erinevate lääneriikide vorme. Küll oli nende lõige parem, küll olid nad paremast materialist ja mõnikord tundusid nad lihtsalt ägedamad. Ühel hetkel aga saabus murrang, sest võõra riigi vormi kandmine on alati solvang vandele, mille Sa oled Eestile andnud. Käesoleva aasta õppusel SIIL 2018 kanti ka metsas valdavalt Eesti vormi.

Ma ei saa Eesti meeste kodumaa armastust mälestada võõra riigi mundri kõrval. See munder kõneleb liiga palju muudest asjadest. Nii nagu Pronkssõdurit vaadates kangastuvad mu silme ees mehed, kes sama mundrit kandes valvasid Siberisse viidavaid küüditatuid või surusid veriselt maha vastuhakud Ungaris 1956. aastal ja Tšehhoslovakkias 1968. aastal, nii näen ma Lihula sambamehe mundrit seoses sündmustega, mida eestlased ei kontrolli ja mis olid jäledad. Seda enam muutub mundri au meile tähtsaks tänases päevas. Kui ma peaksin oma viimaseks lahinguks selga panema vormi, siis saab see olla ainult Eesti vorm. Ja ei midagi muud.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (14)