Inna Hiovain: pisut minu Porvoo ka. Kodukohajutt

Ühest aknast mu taga paistis ühel kevadpäeval nii hotell Runo (paremal) kui endine pangahoone (keskel). Foto: Inna Hiovain

Porvoo on üks parimaid näiteid, kuidas turistisõbralik linn on ka omadele omaks jäänud. Soovitan seda sümpaatset Porvoo jõe kaldal asuvat linna kindlasti külastada. Muide, Helsingi idapiirist Porvoo kesklinna on vaid 35 kilomeetrit. Kõigest.

Olen varsti kolmkümmend aastat Soomes elanud. Algul Helsingis, seejärel Tuusulas. Nüüd juba üle nelja aasta Porvoos. Seda on mul lihtne arvutada, sest kolisime siia natuke enne, kui meist mehega vanavanemad said. Ja mulle tõesti meeldib siin elada. Kohe igas mõttes. Õpin seda linna vähehaaval tundma. Ja mida rohkem avastan, seda enam meeldib. Hiljuti avastasime jälle uue paiga. Käisime ratastega sõitmas ja märkasime teisel jõekaldal üht laeva. Muidugi tekkis huvi. Väntasime lähima sillani, et õigele poole saada. Lõpuks jõudsime väravani, kus ilutses silt “Kulttuurilaiva”. Kuna värav oli lahti ja märkasime territooriumil askeldavat noormeest, julgesime siseneda. Küsisime uudistamiseks luba. Ja muidugi vestlesime. Tegemist on alternatiivse kunsti- ja muusikapaigaga, kus korraldatakse jõeäärsel laval kontserte. Näiteks 21. juunil esineb Afrojazz Quintet. Laeva Kaunis Veera saab aga ööbimiseks või sündmuste korraldamiseks üürida. Noormees oli koos vennaga vana laeva koos kalda-alaga isalt pärinud. Muidugi leiab nad sotsiaalmeediast. Võlusõna on “kulttuurilaiva”.