Üks vanamees peatab mind tänaval. On küll külm aprillipäev, aga lumi sulab. Tegu on vist juba kolmanda või neljanda purjus inimesega, keda ma viimastel nädalatel kohanud olen. Nende tegelaste puhul mind alati hämmastab, et nad on purjus hommikuti. Kes joob end hommikul täis? Päeva alustuseks natuke putru, kohv ja pudel viina, palun.

Kord, kui väljas oli üsna libe, arvasin, et üks kirevates ehitus- ja muudele töölistele iseloomulikes neoonriietes mees kohe-kohe kukub jääl ja vajab abi. “Ma ei kuku,” ütles ta vaevu püsti püsides. “Ma olen purjus.” Kõndisin tast kauge kaarega mööda. Läksin oma teed.