Mulle meeldib Tallinna sõita ikka rongiga. Olen muidu nii eraklikuks muutunud, suhtlen nii vähe kui võimalik, naudin vaikust. Rongis aga saab jälgida Eesti inimesi. Peamiselt on nad muidugi telefonides, mõni loeb ka raamatut. Aga vahel saad osa mõnest dialoogist või ka monoloogist, mis paneb mõtlema ja on ehtsam show kui enamik lavastatud etendusi.
Valin viimasel ajal just teise klassi vaguni, et mitte viisakamas, esimese klassi vagunis võimalikust värvikirevast vaatemängust ilma jääda. “Teise klassi lihtrahvas” ongi sõna otseses mõttes lihtsam ja see inimhingede kaleidoskoop seal vagunis on ikka nähtavam-kuuldavam.