Mida mugavamalt need kirjad end mu peas sisse seavad, seda enam tundub, et tegelikult on asi aususes. Nad on ausad, kohati kummaliselt ausad, kohati ebamugavalt ausad. Ja elus pole mitte midagi nii ausat kui surm, ütleb Emilia Kõiv üht kirjavahetust lugenuna.
Raamat: Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu, “Kirjad”. Kirjastus Aadam ja pojad
Alustasin seda kirjatükki algselt pöördumisega. Mõtlesin, et kirjutan kirja. Kuidas teisiti veel kirjadele vastata? Kuid mõistsin siis, et ei ole minu koht siin sellesse vestlusse astuda. See on kahekõne, millest minu hääl pole loodud tegema kolmekõnet. Saan ainult kõrvalt vaadelda. Ja kommenteeridagi, kuid kolmandas, mitte teises isikus. Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu on minu jaoks liiga autoriteetsed, et neile vahele segada. Isegi, kui vestlus on juba lõppenud. Alates 2021. aasta 8. augustist igaveseks. Sest nagu Õnnepalugi ütleb ühes viimases, juba pärast Kaplinski surma läkitatud kirjas: me võime ju surnutele kirjutada, kuid nemad ei hooli enam sellest. Nemad ei hooli enam millestki. Nad on “unustanud kogu selle jama”.
