Tõnu Õnnepalu. “Õhtu toob tagasi kõik”

Jaan Kaplinski. Foto: Wikipedia.

Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga. Laual on Jaan Kaplinski kaheksas luulekogu “Õhtu toob tagasi kõik” (1985), millele andis nime samas kogus asuv tõlge Sappho luuletusest.

Mõni pealkiri, mõni lause, mõni rida saadab sind terve elu, tuleb alatasa jälle meelde – justkui seletus kõigele, lohutus kõigest – ja ikkagi mõistatus. Nagu see “Õhtu toob tagasi kõik”.

Jah, ta toob. Aga mille, kõik? Jah, on ikka päevas see hetk, kui pole enam päriselt päev, pole veel päriselt öö, kui maailm korraks nagu seisataks ega teaks, kummale poole kalduda. Ja et ei tea, siis tõuseb hoopis õhku. See on see hetk, kui linnatänaval süttivad tuled, aga tegelikult on veel valge ja vaateakende kumas vastu õhtukuma on korraga midagi ebamaist, samuti kui neis argipäevastes möödaruttajates. Siis saab see hetk mööda ja kõik on jälle tavaline, linn vajub oma õhtusse mürinasse ja erutusse, unustab rahu, mis teda korraks külastas. Maal ja looduses samuti nagu korraks kõik seisatab ja vaatab ringi. Lind laskub oksale ja see õõtsub veel tükk aega üles-alla, kuni päris vagusi jääb. Läbi rohu jookseb tuulehoog nagu judin. Öö teeb hirmu ja öö pakub vabadust. Uni on unustus ja uni surm – kas heidame meie ööseks magama või heidab hoopis maailm meis ja ärkab hommikul jälle midagi mäletamata, kuni õhtu jälle kõik tagasi toob – toob lamba, toob kitse, toob emale tagasi lapse. See viimane on juba tsitaat tsitaadist. Vana-Kreeka poetess Sappho Jaan Kaplinski tõlkes. Hespera panta phéreis – “õhtu kõik (tagasi) toob”.

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (14)