Tõnu Õnnepalu. Lõpunimõtleja tunnistused

Tõnu Õnnepalu. Illustratsioon: Toon Vugts

Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga.

Pentti Linkola. Teisitimõtleja märkmed. Tõlkinud Priit-Kalev Parts. Rahvusliku Ehituse Selts, 2021. 96 lk.

Äärmuslikke ideid on vaja väljendada, välja öelda. Esiteks, alles väljaöeldu mõte saab nähtavaks, saab nähtavaks tema tugevus ja nõrkus. Omas peas mõlgutades tunduvad ideed tihti väga imelised, muutuvad aina suuremaks. Väljaütlemine, kirjapanek, laseb neil auru välja. Teiseks mõjub „liialduste“ lugemine tihti teatud vaimse stimulaatorina. Nõndanimetatud diskussioon viisakas demokraatlikus ühiskonnas on lõpuks ju vaid konsensusepalli veeretamine ühe juurest teise juurde. Tõestatakse üksteisele, et ollakse tsiviliseeritud, enam või vähem liberaalsed, haritud inimesed, ja elu läheb edasi nagu ennegi. See tähendab, sama julmal hävingukursil. Kuskilt tuleb toit, kuskilt tulevad riided, kuskilt tuleb see puit, millest tehakse aina suuremate ja mugavamate (ja muidugi – aina „säästlikumate“!) korterite aknad-uksed, põrandad ja mööbel. Kuskilt tuleb kütus, kuskilt elekter, kuskilt vesi – ja voolab taas kuhugi, kenasti ärapuhastatud kujul… Et sellele mitte mõelda – sellele, kust, kuidas, kelle töö läbi ja mis hinnaga meile kõigile nad ikkagi „tulevad“ –, leiutatakse aina uusi meeldivaid, uinutavaid sõnu, nagu „rohepööre“, „nullenergiamaja“, „säästlik põllu- ja metsamajandus“, „mahetoodang“ jne, jne. Kellel on raha – see tähendab, kes eriti suures ulatuses on kaasa aidanud meie ühise elukeskkonna hävitamisele – see võib osta endale veel vägagi tõhusaid patukustutuskirju, näiteks elektriauto näol. Vaesed muidugi peavad leppima vanade tossavate pannidega, kui sõita tahavad. No mis teha, kõik ei ole veel jõudnud kõrgemale ökoloogilisele teadvustasemele. Rahvast tuleb alles harida…

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu on kirjanik, luuletaja ja tõlkija. Loe artikleid (14)