Jonathan Littell on kirjutanud vaieldamatult ühe selle sajandi mastaapseima teose – ja kuigi oleme alles kolmanda kümnendi alul, pakun, et esikümnesse see ka jääb.
Raamat: Jonathan Littell, “Eumeniidid”. Tõlkinud Heli Allik. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2022
Huvitav, kas keegi kunagi Piiblit on tõsiseltvõetavalt arvustanud? Kohatu võrdlus, okei. “Mein Kampfi” kindlasti on. Aga “Untitled 12-st”? Mida ma öelda tahan, on, et kui “Eumeniididest” esimest korda kuulsin, mõtlesin, “noh, polegi ammu mõnd korralikku telliskivi läbi lugenud”, ja natuke hiljem, “natsid? davai, mulle gore meeldib”. Ja siis tegin raamatu lahti ning umbes kolmandal leheküljel tuli tahtmine ropendama hakata. Viiekümnendaks hoidsin pead kätega kinni. Viiesaja juures tekitas raamatu kättevõtmine krambi, aga lahtilaskmine oli välistatud. Veidi enne üheksasadat olin igasuguse lootuse kaotanud. Igasuguse. Ja kui 917 täis sai, olin tühi. Nagu Max Aue fossiilistunud hing.
