Sportlased, nagu ka näiteks loomeinimesed, on oma riigi kodanikud ja kannavad kollektiivset vastutust oma riigi kuritegude eest, kui nad ei distantseeru neist selgelt, ega mõista neid karmilt hukka. Meil pole mingit põhjust neile kaasa tunda ja teha neile hea tahte žeste, milleks nad pole väärilised. Kui Venemaa (ja Valgevene) sportlased lubatakse olümpiale, vaatamata Moskva ja Minski praeguse poliitika ja tegevuse jätkumisele, siis läänemaailm lörtsib täielikult nii olümpiaideaalid, kui oma enda demokraatlikud väärtused.

Venemaa agressioonisõja valguses arutleme spordi ja poliitika seotuse üle, kuidas on see meie seniseid arusaamu mõjutanud ja milliseid eetilisi dilemmasid tõstnud: ühiskond ootab julgeid ja selgeid seisukohavõtte. Teema muutus teravaks mõnede hiljutiste Vene sportlasi toetavate / neutraalsete avalduste järel ja eriti Eesti jalgpallurite pildiskandaali tõttu, kus sportlased ei näe põhjust Venemaa agressiooni selgelt hukka mõista, vaid räägivad “sport ja poliitika seisavad lahus”. Õli valas tulle ROK-i otsus lubada Venemaa ja Valgevene sportlased Pariisi olümpiale, mis on jaganud riigid kahte leeri. Kas me saame endale lubada selles küsimuses neutraalsust ja tegemist on ebademokraatliku meelsuskontrolliga või lasub meil kohustus valida pool?

Kalev Stoicescu

Kalev Stoicescu on teadur mõttekojas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus ning ta tegeleb küsimustega, mis puudutavad Venemaa välis- ja sisepoliitikat, kuid ka sõjalisi, majanduslikke, meedia ja vähemusgruppidega seotud arenguid. Loe artikleid (13)