Spordiesseist Tarvi Talv vaatleb õiglustunde väljendumist spordis antiikolümpiast tänaseni, mil ROK kaalub tõsimeeli terroristliku Venemaa ja tema vasalli Valgevene sportlaste lubamist Pariisi olümpiale.

Venemaa agressioonisõja valguses arutleme spordi ja poliitika seotuse üle, kuidas on see meie seniseid arusaamu mõjutanud ja milliseid eetilisi dilemmasid tõstnud: ühiskond ootab julgeid ja selgeid seisukohavõtte. Teema muutus teravaks mõnede hiljutiste Vene sportlasi toetavate / neutraalsete avalduste järel ja eriti Eesti jalgpallurite pildiskandaali tõttu, kus sportlased ei näe põhjust Venemaa agressiooni selgelt hukka mõista, vaid räägivad “sport ja poliitika seisavad lahus”. Õli valas tulle ROK-i otsus lubada Venemaa ja Valgevene sportlased Pariisi olümpiale, mis on jaganud riigid kahte leeri. Kas me saame endale lubada selles küsimuses neutraalsust ja tegemist on ebademokraatliku meelsuskontrolliga või lasub meil kohustus valida pool?

Sport on korraga kuum. Päevakajaliselt põletavasse fookusse on tõusnud eelkõige spordikorralduse küsimused. Pea igas meediakanalis vaeb mõni ajakirjanik, kolumnist, spordifunktsionäär või sotsiaalteadlane nii üldeetiliste kui olupoliitiliste argumentide kaudu vaidlusteemat, miks tuleks Venemaa ja Valgevene sportlased rahvusvahelistest võistlustest praegu ikkagi kõrvale jätta või kas peaks neid mingitel tingimustel Pariisi olümpiamängudele siiski lubama või kuidas saaks konkreetset atleetikat riiklikust ideoloogiast üldse lahus käsitleda. Juba ja ositi otsitakse selgust sellesse aktuaalseks saanud poleemikasse isegi tänavaküsitluste ja rahvahääletuste abil.