Mudlum luges Anti Saare raamatuid “Õudne lugu” ja “Sõnaraamat” ning mõtiskleb Saare loomingu eripärade üle.
Anti Saar on kirjutanud 13 lasteraamatut, aga vaid mõned nii-öelda suurte inimeste raamatud ja needki on tihti piiripealsetes žanrites. Lisaks on ta tõlkinud hulga kaelamurdvaid tekste prantsuse autoritelt – filosoofidelt või muidu kirjanduse piire kompavatelt loojatelt. Tõlketeoste hulgas on mitmeid selliseid, mis mind sügavalt puudutasid. Näiteks André Bretoni “Nadja”, aga eelkõige muidugi Georges Perec, temalt on Saar tõlkinud kolm teost. Esimesena haarasin raamatukogust “Mõelda/liigitada ja teisi tekste”. Olin siis juba oma esimese raamatu kirjutanud, Pereci lugedes ühtaegu üllatunud, aga ka pisut pahur, et see loetelu tüüpi narratiiv on meetodina juba ammu olemas. Kuigi tegemist ei ole meetodiga, tegemist on loomuse ja selle sunniga märgata, mäletada ning kirjeldada kõiki maailma asju.
