Raamatut, mis äratab uudishimu täiskasvanud lugejaski, võib lehitseda ka sõnalis-pildilise topeltalbumina ühe naise elust, tema arenemis- ja kujunemisloost romantiliseks isamaalaulikuks 19. sajandi Eesti kolme „K“ (Kinder, Küche, Kirche) ühiskonnas, kirjutab kirjandusuurija Eve Pormeister tänavu Kulka kirjanduspreemiatel parimaks lasteraamatuks kuulutatud Kätlin Kaldmaa Koidula-loo kohta.

Kätlin Kaldmaa „Lydia“, kirjastus Hunt. Artikli autor Eve Pormeister on germanist ja kriitik, kirjandusteadlane, kes kaitses doktorikraadi naiselikkusest saksakeelses Šveitsi naiskirjanduses. Arvukate saksakeelsete publikatsioonide kõrval ilmus temalt möödunud aastal ka esimene eestikeelne kirjandusalaste esseede kogumik “Näen, kuulan, tunnetan” (EKSA).

Kuidas üks nimi võib sind hõlmata, selle üle hakkad mõnikord mõtlema alles siis, kui sinu kätte satub üks raamat. Nagu näiteks Kätlin Kaldmaa lastele kirjutatud lugu Eesti esimesest supertüdrukust,[1] meie maa esiluuletajast Koidulast. Ühtäkki kangastuvad silme ette pildid bussisõitudest vanaemaga mereäärsest külast linna, rituaaliks kujunenud jäätise söömine ja lindude söötmine Koidula pargis; pildid pärastisest kodust Koidula kooperatiivis, millest paremat kätt jäid mõne sammu kaugusele linnasüdame suunas poetessi monument ja vasakut kätt Lydia Koidula nimeline Pärnu 2. Keskkool; pildid Jõuluõhtuteenistusest Elisabethi kirikus, kuhu sai südame põksudes lipatud klassiõhtult; pildid laulupidudest ja ärevast ootamisest, kas peo lõpus ikka lauldakse meie iseseisvat vaimu ja ühiskondlikku protesti kuulutavat Koidula „Mu isamaa on minu arm“, meie kooli hümni pealegi.