Mudlum luges Anti Saare raamatuid “Õudne lugu” ja “Sõnaraamat” ning mõtiskleb Saare loomingu eripärade üle.
Anti Saar on kirjutanud 13 lasteraamatut, aga vaid mõned nii-öelda suurte inimeste raamatud ja needki on tihti piiripealsetes žanrites. Lisaks on ta tõlkinud hulga kaelamurdvaid tekste prantsuse autoritelt – filosoofidelt või muidu kirjanduse piire kompavatelt loojatelt. Tõlketeoste hulgas on mitmeid selliseid, mis mind sügavalt puudutasid. Näiteks André Bretoni “Nadja”, aga eelkõige muidugi Georges Perec, temalt on Saar tõlkinud kolm teost. Esimesena haarasin raamatukogust “Mõelda/liigitada ja teisi tekste”. Olin siis juba oma esimese raamatu kirjutanud, Pereci lugedes ühtaegu üllatunud, aga ka pisut pahur, et see loetelu tüüpi narratiiv on meetodina juba ammu olemas. Kuigi tegemist ei ole meetodiga, tegemist on loomuse ja selle sunniga märgata, mäletada ning kirjeldada kõiki maailma asju.
Kogu see pikk eessõna tekitati selleks, et anda lugejale mõista: Anti Saar on tõenäoliselt autor, kelle tekstid mulle meeldivad, kelle tegutsemise impulsse ma arvan mõistvat. Seda ei juhtu sugugi mitte iga autoriga, arvustajana olen olnud kuni viimase ajani kõigesööja, st ma pole enamasti töid ära öelnud, mis on aga toimetajaid pannud mulle rõõmsalt kaela suruma ilmselt ka paljusid neid teoseid, mida teised kriitikud tagasi on lükanud. Siinse ülesande võtsin endale vabatahtlikult, tahtsin natuke tutvuda kaasaegse lastekirjandusega, millega ma polnud üldse kursis, kui paar kohustuslikku Kivirähki välja arvata. Üha enam võtab minus maad veendumus, et kui autor kirjutab nii suurtele kui väikestele, on ta seejuures ikkagi sama autor, tema stilistika on sarnane, nõksud ja võtted, mida ta kasutab, läbivad kogu loomingut.
