Muutuv tegelikkus seab konservatismi ette universaalse dilemma: kohaneda või surra.
Poliitideoloogiad – rohelised, sotsialism, kommunism, liberalism, anarhism, feminism, mis iganes – relvastavad end mingite ideede, väärtuste ja printsiipidega (loodus, inimene, võrdsus, turg, vabadus, naine, mis iganes [1]), mida järgida ning ülejäänutest kõrgemale seada. Võrreldes eelmainitutega, torkab esmalt silma, et konservatism polegi ideoloogia – kuna status quo säilitamine ja soov, et miski ei muutuks, pole mitte ideoloogia, vaid inerts.
Inerts koosneb kahest aspektist: tegevusetusest ja muutuste tõrjumisest. Jälgides konservatiivide seosetut sebimist piiratud hulga sõimusõnade (süvariik, liberastid, soroslased, globalistid, kommunistid, homoteerull, mis iganes) ning üksikute, justkui tikutulega üles otsitud, enamjaolt täiesti mõttetute, ent lakkamatult ülestõstetavate libateemadega (abielureferendum, maski- ja vaktsineerimiskohustus, kolmanda lapse toetus, punamendid), ei ole just raske märgata, et konservatiividel pole tuleviku jaoks vastuseid, kuid mitte ainult: neil pole selle jaoks ka õigeid küsimusi. Sest küsimus pole mitte selles, kuidas vältida muutusi, vaid kuidas vältida seda, et need muutused meid jalust maha löövad. Muutused on paratamatud, ja nende ärahoidmine pole konservatiivide (ega ka otseselt kellegi teise) võimuses – vaadakem kasvõi möödunud aastat (või sellele vahetult eelnenuid). See, et konservatism eelistab muutusi eirata (milleks tal on põhiliselt kaks eeltoodud võimalust – vt inerts), ei tee teda muidugi nende suhtes immuunseks, vaid surub talle ainult peale konservatiivsuse dilemma: utoopia või surm.
