Näitleja Henrik Kalmet ja nüüd juba endine poliitik Eiki Nestor said kenal sügispäeval kokku Edasi toimetuses ja võtsid jutuks selle tasandi, kus me lõppude lõpuks kõik kokku saame: poliitika. Kui palju saab igaüks ise ära teha? – ja me ei mõtle siinkohal netikommentaare.
Vestlus on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
HENRIK: Mina ju poliitika või ühiskonnaküsimustega iga päev ei tegele, ja kui siis keegi tuleb ja pöördub minu poole teemaga, mis ei puudutagi päevakreeme, riietuseelistusi või suhtestaatusi, olen alati kergelt kõrvust tõstetud. Aga teisalt hakkad mõtlema, et noh, mis positsioonilt ma räägin või mis teadmised mul on, hästi lihtne on ju kõrvalt kritiseerida. Ja siis mõnikord jätad ka ütlemata, kuigi nii võivad jälle tulla teised ajakirjanikud küsima, et vaadake, mis ühiskonnas toimub, et kuidas loomeinimesed on nii vait, miks keegi midagi ei ütle. Ühtepidi justkui Villu Reiljani juhtum, et igaüks võiks jääda oma liistude juurde, ja teistpidi see, et ühiskonnaelus peaks nagu kaasa lööma, aga mil määral või kes on ekspert? Üks teatrikriitik ütles mulle ka hiljuti, et kas ma ei näe siin väikest probleemi. Tuntud inimesed, näitlejad eelkõige sealhulgas, on tõstetud arvamusliidriks, justkui nad peaksid kõigist teemadest midagi teadma või olema eksperdid, aga nad ju tegelikult ei ole. Me tiražeerime näitlejate arvamusi keskkonnateemadel, välispoliitika teemadel, aga nad ei ole ju eksperdid, kuigi me kuulame neid tihti rohkem. Ehk et minu küsimus on: kuidas paistab, kui palju peaks ühiskonnaprotsessis osalema? On näiteks minu arvamusel mingit väärtust?
