Valner Valme: progressist ja konservatiivsusest

Andkem noortele aega mitte pingutada, tegelda kasutute asjadega, et nende vaim puhkeks õide. | Foto: Robert Collins/Unsplash.com

Mõtlesin, millal ma viimati laginal, südamest naersin. Ei meenunud. Perega puhkuse ajal ilmselt oli mõnusalt ogaraid hetki, umbes kuu aega tagasi. Siis oli sõpradega üks salongiõhtu, ka päris lõbus kohati. Üldiselt rohkem on mingit jauramist ja seletamist, vajalikku infot. Asja ajamist. Pakilisust. Kasu nimel rühkimist. Kasu on lihtsalt kuupalk ja see, et püsiks enam-vähem joonel. Olla nii-öelda arvestatav inimene. Keda ei saa veel päris maha kanda, kelle aktivalahtris on vähemalt üks pisike linnuke.

Ei taha öelda, et inimesed on muutunud kohutavalt pragmaatilisteks. Inimesed on sellised kogu aeg olnud, kui nad pole just kuninga perre sündinud. Peab rabama, et olla elus. Et saaks õhtul magama minna, olles enne mitte nälga surnud. Pigem võiks inimesed jõuda ju tehnoloogia ja elamise kultuuri arengu toel juba nii kaugele, et on võimalik tehtut nautida, mitte rutates ühelt praktiliselt mättalt järgmisele praktilisele mättale karata, nagu isiklikku Exceli tabelit progressiivse, aga mitte iial lõdvaks laskva ühiskonna programmi täites.

“Vaadake, kuidas inimesed toimekalt tänavatel kiirustavad. Nad ei vaata paremale ega vasakule, nägu murelik, pilk maha suunatud — nagu koerad. Nad rühivad otse edasi, /…/ läbivad masinlikult juba tuttavat marsruuti. Nii on see kõigis maailma suurlinnades. Tänapäeva inimene, igal pool ühesugune, on kiirustav inimene, tal ei ole aega, ta on paratamatuse vang, ta ei saa aru, kuidas saaks mingi asi olla kasutu; ta ei saa aru ka sellest, et tegelikult võib just kasulik olla kasutu ja ahistav koorem. Mõistmata kasutu kasulikkust, kasuliku kasutust, ei mõisteta kunsti; ja maa, kus ei mõisteta kunsti, on orjade ja robotite maa, õnnetute inimeste maa, kus ei naerda ega naeratata; vaimuvaene maa; kus pole huumorit ega naeru, see on vaimuvaene maa.”

Nii kirjutas Eugene Ionesco aastal 1961. Aastal 2019 kirjutaks ta: nad rühivad otse edasi, pilk vasakus käes olevale tillukesele ekraanile suunatud, parema käega aeg-ajalt ekraanil toimuvat kohendades. Nutiseade või mitte, see ei olegi teema, veider on, et 58 aastaga pole midagi muutunud. Inimesed tõttavad otse edasi, et olla kellelegi kasulikud. Ja et arvestada osa sellest kasust rahaks. Kust leida aega tegelda kasutute asjadega? Seda aega saab jupikaupa osta, aga mis siis, kui ei saa rattast välja? Üks mu noorpõlvesõber ütles kord: ma saan minna tööle ainult kaste tõstma, siis nad saavad orjastada mu keha, aga mitte vaimu. Ta ei ole tänini tööle läinud; tegelikult aga ei saa vaimu orjastada, kui jätta sinna ruumi “kasututele asjadele”.

Ionesco kirjutatu pärineb tänavu Tallina Ülikooli kirjastusest ilmunud Nuccio Ordine raamatust “Kasutu kasulikkusest. Manifest”, mille on tõlkinud Heete Sahkai. “Me ei teadvusta endale, et kirjandus ja humanitaarteadused, kultuur ja haridus on ideaalne lootevesi, milles saavad jõudsalt areneda demokraatia, vabaduse, õigluse, ilmalikkuse, võrdsuse, kritiseerimisõiguse, sallivuse, solidaarsuse ja ühise hüve ideed,” ütleb Ordine oma manifestis.

Ta oleks seda kirjutanud justkui meie praegusele valitsusele. Eks ta kirjutaski. Kõigile valitsustele ja muudele inimrühmadele, kes alahindavad teadust ja kultuuri ning vaimset, piiritlemata ruumi.

Õigupoolest läheb isegi teadus kasu järel: Eesti järgmine teadusstrateegia võtab suuna rakendusteaduse edendamisele, teatab ERRi teadusportaal Novaator. Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo näeb, et Eesti teaduse suuna valik peaks olema suunatud tööviljakusele ja tööstusele.

“Ent hoolimata teadlikkusest, et kirjandus- või kunstilooming ei ole kunagi seotud eesmärgiga, on praegusel teadvuse pimenemise ajal siiski selge, et humanitaarteadustel ja mitteutilitaristlikel loodusteadustel, kõigil neil tarbetuks peetud luksustel on aina enam ülesanne hoida ülal lootust, muuta oma kasutus vägagi kasulikuks relvaks valitseva barbaarsuse vastu, hoida tallel mälu /…/,” sõnab Nuccio Ordine.

Ordinest erinevalt ma ei arva, et elame pimenemise ajal, aga täiesti ilmselt ei tohiks alahinnata “mittekasulikke” kultuurivaldkondi, sest ühiskonnas on niikuinii rõhk tulu-, töö- ja jõukultustel. Konsultatsioonifirma Tripod koolitaja ja psühholoogi Liisa Raudsepa sõnul meeldib eestlastele rääkida pingutamise geenist, kuid viimasel ajal hakkab see vähemalt noorte hulgas nõrgenema, kirjutas Postimees. “Noored ei pea enam vajalikuks nii palju pingutada,” ütles Raudsepp. See teema kõlas Paide arvamusfestivalil ja tuleb üha sagedamini ajakirjandusest ette.

Kui see tõesti nii oleks, siis oleks noored õigel teel.

Progressiusk on viinud maakera hävingu äärele ilma, et inimesed õnnelikuks saanuks.

Jah, muidugi laias laastus on enamik meist eluga rahul, võiks isegi öelda, et õnnelikud: elu Eestis on turvaline, meil toimivad arstiabi (enam-vähem), haridus (vähese raha kiuste), politsei (ikka päris tõhusalt), sotsiaaltöö, ja kui riigis jääb millestki puudu, siis reageerivad või tõttavad appi kodanikuühendused ja ühiskonna tervist hoidvad organisatsioonid nagu inimõiguste keskus või lastekaitse liit.

Samal ajal räägitakse meedias ja otse poliitistelt platvormidelt lumehelbekestest ja pupede põlvkonnast ja z-generatsioonist ja ikka veel ka hukas noortest, aga nii saavad rääkida ainult need, kel pole teismelisi lapsi või lähikonnas sugulaste või sõprade lapsi või kes pole näinud oma laste sõpru. Valdav osa noori pingutab nii, et vähe pole, kool, trennid, ühiskondlikud tegevused, suhtlus, malev, koolileht või -raadio, huvialaringid. Ja nüüd muretsevad need tegusad lapsed selle pärast, et keskkond on ohus. Hukas pole mitte noored, vaid vanad, kes me pole osanud oma lastele planeeti hoida. “Meie” all mõtlen ma tervet 20. sajandi helesinise progressi poole rallimist, kännud taga.

Andkem noortele aega mitte pingutada, tegelda kasutute asjadega, et nende vaim puhkeks õide. Elu aeg saavad nad asjalikku täiskasvanupõlve pidada ja rühkida sinna õndsa koidiku poole, mis on ju niikuinii utoopia või siis maksimaalselt pensionisammas, mille kallale erakond Isamaa samuti minna kavatseb. Ja kui inimesed ükskord on nii kõrgele arenenud, et ei pea enam pingutama, pole enam kuskil tšillida, sest rannas vedelevad autokumme õginud kalade laibad ja päiksekreemist läbiimbunud korallide jäänused.

Jõukultuses toimiv robot või ori langeb Ionesco sõnul kergelt “jabura fanatismi” või “suvalise kollektiivse raevu” saagiks. Õnneks on olemas netikommentaarid, muidu kohtaks me tänapäeval fanaatilist tigedust ehk kuskil häirivamas kohas.

Paar sõna konservatiivsusest ka

Konservatiivid hoiavad keskkonda ja püüavad säilitada planeeti; armastavad ligimesi kristlikult ka siis, kui nood erinevad nahavärvilt või mõttelaadilt; toetavad kultuuri mitmepalgelisuse püsimist, sest kultuur on ühiskonna alus. Meil on liiga vähe konservatiivsust, ütlen ma liberaalina.

Ühiskonnas on tarvis nii parem- kui vasakpoolseid, liberaale ja konservatiive. Kui kõik oleksid liberaalid, siis nad ei oleks enam liberaalid, osa kalduks äärmustesse. Kui kõik oleksid konservatiivid, siis ei oleks kõik konservatiivid, vaid osa neist oleks lammutajad ja räuskajad ning teised säilitaksid ja kaitseksid traditsioonilisi väärtusi, sealhulgas maakera ökosüsteemi. Maailma säilimise seisukohast on erimeelsused traditsioonilisel poliitilisel skaalal (parem, vasak ja varjundid) teisejärguline, esmajärguline oleks rohelise maailmavaate esiletõus.

Rohelisus tähendab ka vähem tarbimist ja rohkem mõtlemist. Niisama olemist. “Teie tahate lahedad olla, mina tahan lihtsalt olla,” ütles üks mu tänaseks lahkunud kunstnikust sõber. Ta isegi ei öelnud seda, avastasin, et oli kirjutanud pliiatsiga ühe mult laenatud raamatu leheservale. Fowlesi “Maag” oli see. Võibolla parim lause elus.

Vaba ja sealhulgas kasutu mõtte säilimiseks polegi palju vaja, vaja oleks natuke naerda, tegelda vahel tobedustega, lasta vabaks oma loomingulisus, passida niisama, lugeda raamatuid, võtta aeg maha.

Vaja oleks vahel pidada videvikku, nagu mu Paide vanavanaema tegi, enne, kui õhtuks elektri süütas.

“Kui laseme surra otstarbetusel, kui loobume tarbetuse loovast jõust, kui kuulame üksnes seda hukatuslikku sireenide laulu, mis tõukab meid tulu taga ajama, ei suuda me olla enamat kui haige ja mäluta inimkogum, mis kaotab eksinuna lõpuks arusaamise iseendast ja elust,” ütleb Nuccio Ordine.

Üldiselt, kõik saaks palju hullem olla. Meil on tegelikult vedanud. Keegi (rahabossid? jumal? universumi direktor, kes meiega katsetab?) võiks siiski inimkonna kiirust veidi maha keerata. Vähem funktsionaalset neli-neljandik-biiti, rohkem ambienti ja varieeruvaid, loomingulisi rütme!

Head iseseisvuse taastamise päeva!

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (61)