Tekkis mõte tehismõistusega koostöös Edasile lugu kirjutada. Olles katsetanud mitmeid erinevaid teemasid ja formaate, otsustasin teha intervjuu iseendaga. Oli endalgi huvitav, ausalt. Ja olgu kohe ka öeldud, et tõele vastab siin loos vaid 0,1%. Head lugemist.

Olles alates 24. veebruarist igapäevaselt tõlkinud Viktoria kirju, mida ta Hersonist igal hilisõhtul ning vahel ka mitu korda päevas saatis, ja tundes lisaks veel kolmanda raamatu tähtaja survet, mida olin juba mitu korda pikemaks kaubelnud, avastasin ühel suvisel päeval, et mul ei ole enam ühtegi mõtet, millest Edasisse kirjutada. Tegelikult valetan, mõtteid isegi oli, aga ma ei suutnud neid lugudeks arendada. Palusin kirjutamise pausi, kuniks olen vähemalt raamatu tellijale üle andnud. Vahepeal oli ka Viktoria sõjategevuse eskaleerumise eest Tartusse tulnud ning kirjavahetuski muutus harvemaks. Nõnda lubasingi detsembri alguses taastada igakuised Edasi kirjutised. Kui aeg aga lähemale kippus, märkasin, et otsin taas pigem põhjuseid, miks mitte kirjutada. Ükski teema sedavõrd ei köitnud, et sellele rohkem jõudu anda. Lasin nad kõik üksteise järel lendu ja hakkasin hoopis mõtlema, et kui tegu on tõesti kirjutamisblokiga, siis kuidas sellest üle saada?

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (47)