Tulevik. Minu ülemus on robot ehk ootusärevus tehisintellektuaalse tuleviku ees. “Ettevõte ja ülikool”

Foto: Tanel Meos

Robotid on meie hulka saabunud selleks, et jääda. Eri liiki roboteist on suur kasu inimese abistamisel, aga ka inimesele liiga monotoonsete või arvutuslikult ülikeeruliste tööde tegemisel. Meie elu- ja töökeskkond on põhjalikult muutumas ning möödapääsmatuks saab vajadus õppida elama koos robotitega. Sellel suurte muutuste teel tuleb meil aga üksjagu hirme, ent ka seadusandlikke ja teaduslikke väljakutseid ületada.

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga. Seekordse artikli autorid on Janika Leoste, Külliki Tafel-Viia, Aija Sakova.

Tarkadest masinatest sõltuv tulevikumaailm on kahtlemata midagi, mida kasvõi igaks juhuks kardetakse. Valesti kasutatuna võib iga suvaline töövahend kasu asemel kahju tuua. Lisaks on inimesel väga raske ette kujutada elu, mida veel ei ole elatud. Inimene pelgab, et robot võtab ta töökoha või et tal tuleb vanaduspõlves sõltuda külmast mehaanilisest objektist, mis asendab inimliku sooja puudutuse ja sõbraliku naeratuse kõrgresolutsioonilise, kuid tühja emotikon-näoga. Inimene kardab, et tuleviku robotõpetajad kasvatavad lastest kalgid robotid või et tal kaob sisuline võimalus igapäevaseks inimlikuks suhtlemiseks. Probleemseid momente inimese ja roboti suhestumisel ühiskonnas on kahtlemata veel, kuid paljud taolistest hirmudest põhinevad üldjuhul teadmatusel. Ühest küljest ei tea täna keegi, kuidas homne päev välja näeb, kuid teisalt puudub paljudel inimestel selge arusaam uute tehnoloogiate omadustest ja nende võimekusest meie igapäevaelu muuta.

Visuaalse andmetöötluse ja õpperobootika professor Luis Pastor Kuningas Juan Carlose Ülikoolist kirjutab Tallinna Ülikooli visioonivihikus “Minu tulevikukolleeg robot” sellest, miks on ülioluline suurendada robotite aktsepteerimist ühiskonnas ja miks see ei ole kaugeltki mitte üksnes tehniline küsimus. Ta toob näite, kuidas üsna hiljuti katkestati New Yorgi politseis robotkoerte kasutamine, kuna inimesed hakkasid protestima ja nende vastu umbusaldust avaldama. Pastor juhib tähelepanu sellele, et tehnoloogiline valmidus ja võimekus on vaid üks osa robotite kasutuselevõtul ning inimeste psühholoogiline valmisolek ja teadlikkus teine, kuid väga oluline osa. “Tehnilise jõudlusega sama oluline on see, kuidas robotisse suhtutakse ja kui palju kasu inimesed arvavad, et nad selle kasutuselevõtust saavad. Iga uut tüüpi robot, mis võib ühiskonnale väga suurt mõju avaldada, peab läbima väga põhjaliku hindamise, sealhulgas järgneva osas: ohutus inimestele, usaldusväärsus, potentsiaalsed kasud ja riskid, mõju privaatsusele ja isikuvabadusele ning psühholoogilised aspektid, mõistmaks, kuidas inimesed sellisesse robotisse suhtuvad,” kirjutab Luis Pastor.

Ühiskonnas valitsev uute tehnoloogiatega seonduv segadus oli üks ajend, miks Tallinna Ülikool käivitas 2020. aastal rahvusvaheliste haridustehnoloogiatootjate ja ülikoolide koostöös visioonivihiku algatuse. Visioonivihiku algatuse eesmärgiks seati kiirendada tulevikutehnoloogiate jõudmist Eesti õpetajaharidusse ja ülikoolide õppejõudude õpipraktikatesse ning läbi selle ka ühiskonda laiemalt. Arusaam tulevikutehnoloogiatest ning nendega esmase kokkupuute võimaldamine annab tänasele Eesti õpilasele ja elukestvale õppijale nii julguse ja eneseusu oma töise tuleviku kujundamiseks kui ka tuleviku globaalsel tööturul atraktiivseks teadmus- või oskustöötajaks pürgimiseks.

Ühine tulevik robotitega?

Esimese visioonivihiku fookuseks on inimeste ühine tulevik robotitega. Erinevate riikide ja ülikoolide õppejõud räägivad avameelselt oma ettekujutusest ja unistustest sellest, kuidas nende töö- ja eraelu kümne aasta jooksul muutub. Tallinna Ülikooli rektor ja filosoofiaprofessor Tõnu Viik arutleb, et “järjest enam peame harjuma oma elus tehislike teistega … [sealjuures] uus selles arengus on see, et robotitel on järjest enam antropomorfseid jooni”. See tõstatab küsimuse, et kas sellega kaasneb robotile ka õigussubjektsus. Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi direktor Indrek Grauberg nendib, et tänases õigusraamistikus on koht veel siiski vaid inimesel: “Kuna õigussubjektiks saab õigusteaduse mõttes pidada ikkagi ainult inimest … [siis] inimene saab olla huvitatud ja vastutav … [Isegi] kui robot läheb inimese eest poodi midagi ostma, siis ta läheb sinna inimese soovist lähtuvalt, kuna tal endal midagi osta vaja ei ole.”

Futuristlikud kirjeldused viivad lugeja lähemale tulevikule, kus robotid ei mängi olulist rolli üksnes elukestva õppe võtmes, vaid juba alusharidusest alates. Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi alushariduse dotsent Maire Tuul kirjeldab ühte võimalikku igapäevaelu tulevikustsenaariumit: “On ilus kevadhommik. Mari (kuueaastane uudishimulik ja liikuv tütarlaps) ja Marta (humanoidrobot, Mari pere koduabiline) jalutavad kahekesi mõnusalt vesteldes […] lasteaia poole. Paarsada meetrit enne lasteaeda tuleb Martale teade, et nende prognoositaval kohalejõudmise ajal tegeleb õpetaja parajasti ühe teise lapsega. Marta teab, et neil tuleb nüüd valida, kas jätkata liikumist samas tempos ja riskida sellega, et Mari jääb lasteaeda jõudes ilma õpetaja personaalsest tervitusest ja ainult temale pühendatud ajast, või nad aeglustavad sammu […]. Kuigi Marta juba teab Mari eelistust, küsib ta siiski iga kord Marilt üle, mida teha. Nagu arvata oli, valib Mari ka seekord teise variandi, sest talle meeldib tema õpetaja Külli väga.”

Robotitootjate tehnilised liftikõned oma robotiplatvormide võimaluste avalmisel vihjavad diskreetselt lõhele, mis jätkuvalt haigutab ultramoodsa tehnoloogia ja konservatiivse haridusvaldkonna vahel.

On selge, et kui soovime tulevikku, mis kuuluks inimestele, siis on vaja aidata inimestel lahti mõtestada tehnoloogiaid ja tehnoloogiate mõju ning neid julgustada tehnoloogiaid mõistma ja uusi tehnoloogiaid omandama.

Inimesed, kes mõistavad tänapäeva maailma ja protsesse, mis meid homsesse viivad, on võimelised aktiivselt panustama tehisintellekti kaasamisse nauditava tuleviku loomiseks.

Kas õpperobot on parem õpetaja?

Õpperobootika on üks valdkond, mis saab aidata kaasa robotite järkjärgulisele ühiskonda sulandamisele. Alguses peeti roboteid kasulikeks vahenditeks, mis aitavad koolilastele robootikat ja programmeerimist õpetada, ent nüüd on robotite abil õpetatavate valdkondade valik suurenenud – näiteks on kaasatud matemaatika, füüsika ja abstraktsete kontseptsioonide õpetamine. Õpperoboteid on kasutatud ka erivajadustega laste arengu toetamiseks ning seni on tulemused olnud väga paljutõotavad. Tänapäeval kasutavad paljud koolid üle kogu maailma õpperoboteid nii tavapärastes õppekavades kui ka õppekavavälistes tegevustes.

Luis Pastori hinnangul on eriti paljulubavad nii emotsionaalselt võimekad robotid kui ka õpperobotid. Emotsionaalselt võimekad robotid suudavad tuvastada ja väljendada emotsioone. “Need võivad kasulikud olla väga paljudes valdkondades, aga eelkõige just erivajadustega laste puhul, kellel võib esineda emotsionaalseid probleeme.” Õpperobotid on võimelised õppima keskkonnast või neile antud teabest. “See annab lastele võimaluse oma igapäevasest rollist väljuda ja proovida hoopis õpetamist, mis võib omakorda koolides õppimist soosida.”

Tallinna Ülikooli tehnoloogiaga toetatud õppimise ja õpetamise uurimise labor EDUSPACE pakub mitte-IKT õppekavadel õppivatele üliõpilastele tehisintellekti (AI) kasutamist tutvustavaid praktikume, et seeläbi parandada üliõpilaste konkurentsivõimet tööturul. Sarnast koolitust (“Koostöine robotkäsi – minu tulevikukolleeg?”) pakutakse ka ettevõtjatele. Robotiga koos töötamine, tema käitumise jälgimine, selle lahti mõtestamine ja talle kaasa elamine aitab tehisintellekti kasutavaid roboteid omaks võtta ja õppuril seega oma tulevikutöökohas olla rohkem avatud koostööks tehisintellekti rakendavate robotitega. Avaram eesmärk on aga julgustada kõikide erialade ja valdkondade inimesi, eeskätt õppejõude, julgema paigutada uusi tehnoloogiaid oma õpetamise maailmapilti ning teha seda kõike koostöös kohalike ja rahvusvaheliste partneritega erasektorist.

Septembris tähistati XX sajandi suure ulmekirjaniku, poolaka Stanisław Lemi 100. sünniaastapäeva, kelle loomingu eestinduste hulka lisandus hiljuti Hendrik Lindepuu tõlkes ka raamat “Robotite muinasjutud” (1964, eesti keeles 2021). Lemi loomingu üle mõtiskledes kirjutab luuletaja ja tõlkija Mathura turvalisuse ületähtsustamisest:

“Samamoodi osutab Lem, et kui turvalisusest ja materiaalsest mugavusest saab ühiskonna esmatähtis väärtus, nihkuvad isikuvabadus ja riskivalmidus paratamatult teisejärgulisele kohale. Pealtnäha üllas eesmärk taandada inimese elust ohud hakkab lõpuks hoopis pärssima tema eneseteostust ja sisemist rahulolu.”

Mathura meenutab sinna juurde ka Nietzsche ütlust “Lõbusast teadusest”: “Uskuge mind, viljakaim ja naudingurikkaim elu on see, mida julgetakse elada ohtlikult!”

Kas elu robotitega, mis ühelt poolt muudab elu tõepoolest turvalisemaks, kuna targa masina analüüsijõudlus on kordades suurem kui inimesel, kuid teisalt võib sisaldada ootamatusi ja ehk ka ohte, võiks pidada turvalisemaks või ohtlikumaks eluks? Selge on see, et julgemata edasi ei saa.

***

30. septembril toimus Tallinna ettevõtluspäeva raames Tallinna Ülikooli EXU Akadeemia veebiseminar “Minu ülemus on robot.!?” Räägiti robotitest tööstuses ning sellest, kuidas robotid muudavad meie igapäevaelu ja töömaailma. Vestlusringis osalesid Demek CNC juhatuse esimees Peeter Sekavin, Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni eestvedaja Janika Leoste ning ettevõtluskoostöö ja teadmussiirde juht Aija Sakova. Vestlusringi juhtis Tallinna Ülikooli Avatud akadeemia EXU valdkonna juht Külliki Tafel-Viia.

Vaata seminari salvestust:

Visioonivihiku “Minu tulevikukolleeg robot” leiab siit.

***

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga.