Robotid on meie hulka saabunud selleks, et jääda. Eri liiki roboteist on suur kasu inimese abistamisel, aga ka inimesele liiga monotoonsete või arvutuslikult ülikeeruliste tööde tegemisel. Meie elu- ja töökeskkond on põhjalikult muutumas ning möödapääsmatuks saab vajadus õppida elama koos robotitega. Sellel suurte muutuste teel tuleb meil aga üksjagu hirme, ent ka seadusandlikke ja teaduslikke väljakutseid ületada.

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga. Seekordse artikli autorid on Janika Leoste, Külliki Tafel-Viia, Aija Sakova.

Tarkadest masinatest sõltuv tulevikumaailm on kahtlemata midagi, mida kasvõi igaks juhuks kardetakse. Valesti kasutatuna võib iga suvaline töövahend kasu asemel kahju tuua. Lisaks on inimesel väga raske ette kujutada elu, mida veel ei ole elatud. Inimene pelgab, et robot võtab ta töökoha või et tal tuleb vanaduspõlves sõltuda külmast mehaanilisest objektist, mis asendab inimliku sooja puudutuse ja sõbraliku naeratuse kõrgresolutsioonilise, kuid tühja emotikon-näoga. Inimene kardab, et tuleviku robotõpetajad kasvatavad lastest kalgid robotid või et tal kaob sisuline võimalus igapäevaseks inimlikuks suhtlemiseks. Probleemseid momente inimese ja roboti suhestumisel ühiskonnas on kahtlemata veel, kuid paljud taolistest hirmudest põhinevad üldjuhul teadmatusel. Ühest küljest ei tea täna keegi, kuidas homne päev välja näeb, kuid teisalt puudub paljudel inimestel selge arusaam uute tehnoloogiate omadustest ja nende võimekusest meie igapäevaelu muuta.