Raul Oreškin: jah, sellist talve me tahtsimegi!

Esimesed kalamehed on juba jääl. Foto: Raul Oreškin.

Peale põuast suve, mil Peipsiveerel taas paljud kaevud ära kuivasid, on mistahes kujul sademed siinkandis vägagi oodatud. Sügisvihmad hakkasid kaevude täitumisele mõju avaldama alles oktoobris ning suured lootused pandigi talvele, et paks lumevaip kevadiste suladega järve üles paisutaks ning suve üleelamiseks vajaliku veevaru kaevudesse tagasi tooks. Teame juba omastki käest, et põud võib kaevud tühjaks imeda lausa kahel järjestikusel suvel. Seetõttu oli Peipsiveerel ootamatult maha sadanud paks lumevaip nagu vastuseks vanausuliste palvetele.

Facebook täitus kiirelt hingematvalt kaunite talvepiltidega, ning kurtmist lumerookimise aadressil ei kostnud mujaltki. Kui nägin oma endise kolleegi fotosid Eesti mereveerelt allkirjaga “Jah, sellist talve me tahtsimegi!”, nõustusin sajaprotsendiliselt. Külmakraadid kasvatasid järvel jääkaant, lund tuli aina juurde ning külamehed käisid iga päev jääd katsumas ja puurimas, sest taliõnged on juba ammu välja otsitud ning kuigi talvine kalapüük pole ellujäämiseks enam vajalik, on tung järvele minna sellegipoolest suur. Mul endal juba seetõttu, et jalutuskäigud järvel avavad uusi vaateid ning kui tihti me ikka saame öelda, et käisime veepinnal kõndimas.

Kuniks jää kasvab nii laiuti kui sügavuti, on aeg üle vaadata vanausulistest kalurite ended. Kalameeste elu on alati olnud raske ning seda sõltumata aastaaegadest, seepärast on kalurikülas välja kujunenud hulk tavasid, millest kinni pidada, et kalaõnn sind maha ei jätaks. Teatud käitumisega püüti suurendada kalasaaki ning see algas juba püüniste, kalapüügiriistade ning paatide valmistamisega, mil loeti peale sõnu, et vabastada püünised kurja silma ja nõidumise eest ning kindlustada endale vajalik püügiõnn. Juhtus ka seda, et maagiliste sõnade abil prooviti teistelt kalameestelt saagiõnn endale nõiduda, mistõttu on üheks väga halvaks endeks kalale minnes kohata kedagi, kel on külas halb maine. Halvimal juhul võib siis lausa jääda kalale minemata, kuna arvatakse, et kalaõnn jääb nagunii saamata.

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (33)