Värske Edasi paberajakirja kaanel istuvad kaks meest ja ootavad Godot’d. Kuidas kaanepildi autor Toon Vugts seda motiivi tõlgendab ja mida tema ootab, saab teada alljärgnevast lühiintervjuust.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Edasi talvenumbri juhtmõtteks on poliitika ja valimised, milline on sinu suhe nende teemadega?
Olen hollandlane, kes elab õnnelikult välismaal, Eestis. Jälgin põgusalt nii Hollandi, Eesti kui ka maailmapoliitikat.
Kindlasti pole minu puhul tegemist rahvuslasega. Olen maailmakodanik ja usun, et me kõik peaksime planeedi ning üksteise eest hoolitsema, saama vabalt armastada, seljas kanda, tarvitada ja teha täpselt seda, mida iganes tahame.
Minu arvates on demokraatlik kapitalistlik ühiskond, kus me praegu elame, teeninud mind ja vanemaid põlvi väga hästi, aga lükkab meie lapsed ja nende lapselapsed kuristiku äärele. Sellele on hirmus mõelda, aga midagi tuleb drastiliselt muuta. Ja ma tahaks väga loota, et poliitikud näitavad siin teed. Kuid see on tühipaljas lootus. Kas mitte Mark Twain ei öelnud, et kui valimised midagi muudaksid, siis oleksid need keelatud?
Lõppude lõpuks peab igaüks ise olema enesele eeskujuks, tõstma oma latti, elama hästi ja vastutustundlikult, suhtuma teistesse lahkelt, püüdlema jätkusuutliku eluviisi, väikese süsinikujalajälje poole ja andma neid väärtusi alateadlikult edasi nii inimestele enda ümber kui ka järgmistele põlvedele.
Esikaanel on sinu joonistus tuntud motiivil – Godot’d oodates. Kuidas sina seda kujundit tõlgendad?
Godot’ ootamist võib tõlgendada väga mitmeti. Minu ettekujutuses istuvad need kaks meest puhastustules ja ootavad pingsalt, võib-olla igavesti, Jumala saabumist ja tema viimse kohtupäeva otsust. Nad löövad aega surnuks mõttetu lobaga, kuigi peavad end ise ülitargaks – samas midagi ei juhtu, midagi ei muutu, ja nii päevast päeva.
See on karm lugu sellest, kuidas me ei võta vastutust ja lihtsalt ootame, et asjad läheksid paremaks – metafoor meie näilisest suutmatusest ühiskonda muuta. Siin ei ole midagi naljakat.
Kuidas sulle tundub, kas poliitika on kunst või teadus?
Poliitikas on inimesi, kes teevad tõsist ja head tööd, aga kui palju täpselt, ma ei oska öelda. Kahjuks näeme enamasti pigem poliitteatrit. Nii et selle võiks liigitada ka kunstide alla.
Milline kunst sulle endale meeldib?
Olen elukutselt illustraator ja mul on palju lemmikuid. Alates Albrecht Dürerist kuni Jamie Hewlettini ja Egon Schielest kuni Jenny Saville’ini. Andekaid mehi ja naisi, keda imetlen, võiks üles lugema jäädagi. Eriti paelub mind koomiksistiilis lineart: peened nüansid joone jämeduses, väikesed kõverused, sirge või lainjas … Hea joonetööga saab jutustada suurepäraseid lugusid.
Ja lõpetuseks, mida sina ootad või millest unistad?
Et saaksin omal alal paremaks ja valdaks filigraanselt joont!
Aga üldisemalt, ootan ja soovin rohkem kannatlikkust. Kunstnikuna veedan ma tundide viisi aega vaikides, reaalset maailma jälgides, uurides ja joonistades. See paneb hindama kõiksust oma tohutus ilus ja imelisuses. Minu arvates tuleks ühiskonnale kasuks, kui me kõik suudaksime tuure maha võtta, et süvenenult mõelda, olla tänulik ja käia hoolsamalt ringi selle suure kingitusega, mida elu ju on.
