Edasi #14 kaanepildi autor Priit Pärn: kilplane on kilplane on kilplane

Heikki Leisi joonistus Priit Pärnast ja Edasi esikaas.

“Mida oleks meil kilplastelt õppida? Kardan, et mitte midagi. Samas globaliseeruvad kilplased on meilt väga palju õppinud,” ütleb kunstnik Priit Pärn, kelle tegelased Edasi värske sügisnumbri kaanel toimetavad.

Meie seekordne number tiirleb ümber mõiste “jätkusuutlikkus”, parema sõnaga “elujõulisus”. Mida see sõna teie jaoks tähendab?

Elujõulisus, kui see käib eluslooduse, täpsemalt üksikindiviidide kohta, on üldjuhul palja silmaga hinnatav. Populatsioonide ning kooslustega on asi keerulisem. Sõna “elujõuline” tundub üdini positiivsena, aga kõik sõltub vaatepunktist. Elujõuline umbrohi, parasiit, viirus.

Protsesside ja struktuuride, ka sotsiaalsete, puhul on hinnangute – ja “elujõulisus” on iseenesest hinnang – andmine riskantne ning suhteline.

“Jätkusuutlik” on üks neid sõnu, mida ma ei kasuta. Need on sõnad (taristu, disainima, rohepööre, kliimaaktivist, sünergia jne), mis ilmuvad äkki ja levivad kulutulena. Nende kasutamine peaks nagu kinnitama kasutaja kuulumist erilisse inimrühma, kes teavad, mis on selle sõna sisu. Samas saavad kõik sellest sisust omamoodi aru. Nii et kokkuvõttes ei tähenda need sõnad enam midagi.

Kilplaste jätkusuutlikkusega on asi lihtne. Kreuzwaldi / Eno Raua kilplased ei ole jätkusuutlikud, sest raamatu lõpus põletavad nad oma Kilpla maha ja lähevad laia maailma. Minu “Kilplased globaliseeruvad” kilplased seda ei tee ja liituvad rõõmsalt globaliseeruva maailmaga. Nende plaanid tuleviku suhtes on tõeliselt suured ning vähemalt ise on nad raamatu lõpus kindlad oma jätkusuutlikkuses. Raamatu lõpp on väga traagiline.

Ajakirja esikaanel ongi fragment teie raamatust “Kilplased globaliseeruvad”. Kogu raamat on teravmeelseid olukordi ja ütlemisi täis. Keda või mida kilplased teie jaoks tähistavad?

Kilplased ei tähista minu jaoks ei kedagi ega midagi. Kilplane on kilplane on kilplane. Inimestel on kujunenud välja väga selge arusaamine kilplaste/kilpluse olemusest. Väga vähesed teavad aga, et juba mainitud raamatud algavad sellega, et kilplased, kes on uskumatult targad, on kutsutud naabermaadesse nõunikeks. Kilplasse on jäänud ainult naised ning kogu taristu ei ole enam jätkusuutlik. Seega tulevad meeskilplased koju tagasi ning eelnenu kordumise vältimiseks hakkavad käituma kui viimased ohmud.

Väga tihti kuuleb, et seda või teist tehakse just nagu kilplased. Näitena EL-i rohepööre, Eesti energiapoliitika, kohvimasina menetlemine versus külmhoone sulamise või koroonatestide menetlemine jne. Selline võrdlus on sügavalt ekslik.

Kilplaste rumalad ettevõtmised toovad neile kollektiivset kahju ja ei ole neist kellelegi kasumlikud. Keegi neist ei saa midagi kaaskilplaste arvelt. Toodud näidetes on aga alati kasusaajad, kes pealtnäha kilplaslike protsesside varjus ajavad edukalt oma rida, sealjuures äärmiselt jätkusuutlikult.

Olete ühes intervjuus öelnud, et iga kord kui kilplased teie juurde jõuavad, on nad midagi juurde õppinud. Mida oleks meil täna, 2022. aasta sügisel Eestis kilplastelt õppida ja miks?

Pigem ütleksin nii, et iga kord, kui kilplased minu juurde jõuavad, olen mina midagi juurde õppinud. Minu esimene isiklik kokkupuude kilplastega oli aastal 1973, kui tegin Rein Raamatu animafilmile “Kilplased” tüübidisaini ja seejärel samade tüüpidega 1977 koomiksiraamatu “Kilplased”. Kilplased olid üsna kohmakad, vastavalt minu selle aja oskustele.

Siis voolas palju vett merre ja 2016 pakkus kirjastus Tänapäev mulle Eno Raua “Kilplaste” illustreerimist. Asi oleks päris hull, kui ma 50 aastaga midagi juurde ei oleks õppinud. Olin küll. Mida, seda näeb, kui neid kahte raamatut võrrelda.

Üks oluline asi. Kirjandus, teater, kino – kõikjal on erinevad karakterid, kõrval- ja peategelased. Lisaks veel staarid, kelle on meile kinkinud Ameerika filmid. Ja siin jõudis mulle pärale, milles on kilplaste jõud: nad on kõik omavahel sarnased nagu kaks tilka vett!

Muidugi meeskilplased omavahel ja naiskilplased omavahel, sest 2016 tulevad esmakordselt mängu šarmantsed kilplannad. Võib-olla kasutan kunagi edaspidi ära seda kilplaste ainulaadset omadust.

Minu “Kilplased globaliseeruvad” lugu on päris huvitav. Hispaania kirjastus Fulgencio Pimentel, mis oli varem andnud välja minu raamatu “Tagurpidi”, tahtis välja anda minu eelpool mainitud koomiksiraamatut “Kilplased” 1977. Ütlesin kindla EI. Nad käisid peale ja lõpuks lubasin raamatu ümber joonistada. Asusin tööle ja taipasin kohe, et siit tuleb uus raamat. Kui kirjastuse omanik “Kilplased globaliseeruvad” raamatut nägi, keeldus ta seda avaldamast. See pidavat solvama hispaania rahva kõige pühamaid tundeid. Tõlkijalt sain teada, et omanik on ökoloogia ja kliima fänn, nii et kusagil seal olid ka kurja juured. Asja teeb naljakaks tõik, et olen hariduselt taimeökoloog.

Kirjastus Tänapäev andis raamatu Eestis välja ja kaks trükki müüdi nobedalt. Eestis on koomiksiraamatu ilmumine haruldane sündmus, kuid sellele vaatamata ei järgnenud mitte mingit reaktsiooni. Võimalik, et ka meie kriitikud on millegi fännid.

Mida oleks meil kilplastelt õppida? Kardan, et mitte midagi. Samas globaliseeruvad kilplased on meilt väga palju õppinud.

Kuidas ära tunda head kunsti/loomingut ja milline oli teie enda viimatine ergastav kogemus?

Eks igaüks peab lähtuma oma kriteeriumitest. Kellele meeldib ema, kellele tütar.

Üsna teatrikauge inimesena pean üllatusega nentima, et ergastavad kogemused olid VAT Teatri “Oidipus. Antigone” ning Kinoteatri ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus “Haige mäger”. Filmidest Kōji Yamamura “Tosin põhjalat”, kujutavast kunstis Olga (Olga Pärn – toim) ja minu näitused Tartu Ülikooli raamatukogus, Itaalias Bergamos ning Viimsi Artiumi kaasaegse kunsti galeriis.

Janeck Uibo

Janeck Uibo on Edasi.org asutaja ja peatoimetaja. Loe artikleid (253)