Valmistu halvimaks, looda parimat, usu imesse! See on mõte Moskva ülikooli professori Natalja Zubarevitši pikast intervjuust Forbesile eelmisest nädalast. See kirjeldab Venemaa hingeseisundit ja on vaimukas, aga morn juhend. Millest on see tingitud?

Saada teada, mis Venemaal praegu toimub ja mida seal mõeldakse, ei olegi nii lihtne. Riiklikud kanalid valetavad, infovälja ees on raudne eesriie. On jäänud sotsiaalmeedia kanalid, kust on võimalik midagigi tuletada ja jälgida trende.

Viimastel nädalatel on siiski midagi muutunud. Venemaa riigikanalites on suurenenud sisuline vastuhakkamine kuldpropagandistidele. Näiteks eelmisel nädalal ähvardas täitsa pöörast teksti rääkiv Vladimir Solovjov telekanalil RTR, et Kiiev ja Harkov tuleb maatasa pommitada. Ootamatult hakkas talle vastu Jakob Kedmi.

Kedmi on saate püsikülaline ja puhas Vene šovinist, hoolimata sellest, et ta on Iisraeli kodanik. Kedmi nimetas linnade pommitamist sõjakuriteoks ja ütles, et sellist juttu, nagu Solovjov ajab, ei tohiks üldse suust välja tulla. Kas temas tärkas humanist või valmistub ta põgenema uppuvalt laevalt, jäi vaatajate otsustada. Tundub viimane olevat.

Ootamatu oli ka vastuhakk samale Solovjovile, millega said hakkama Moskva Ülikooli maailmapoliitika osakonna dekaan Andrei Sidorov ja riigiduuma liige Konstantin Zatulin. Nad ei olnud nõus Solovjovi jällegi täitsa hullu väitega, et kuna Ukraina on rünnanud Venemaad, siis on seaduslik õigus kasutada tuumapommi. Venemaaks pidas Solovjov Luganskit ja Donbassi, mis hiljuti Venemaaks lavastati. Terav vaidlus oli. Vastuhakkamisi on tundnud ka teised Putini hääletorud – Andrei Norkin NTV-st, Olga Skabeejeva ja tema mees Jevgeni Popov RTR-ist.

Mida see tähendab, on veel vara öelda. Tõenäoliselt surutakse need mässud maha, aga märgina on nad olulised. Muide, pühapäevases Solovjovi šõus neid vastuvaidlejad ei esinenud ja saade oli nagu tavaliselt väga impeeriumimeelne.

Natalja Zubarevitš on üks väheseid, kes teeb sotsiaalmeedias Venemaa majanduse arvude põhist analüüsi. Ta väidab, et sanktsioonide reaalne mõju algas suvel, aga suured mõjud tulevad alles 2023. aastal. Praegune majanduslangus pole nii järsk kui oletati, vaid pigem pidev aeglane mäest alla.

Venemaal toimub praegu adapteerumine halvimaga, aga kuna see riik on elanud kriisist kriisi, siis on ka kogemusi. Otsitakse idast uusi turge ja võideldakse elu eest. Aga sellel on piirid. Praegu veel töötab lääne tehnoloogia, aga see hakkab väsima ja sanktsioonide tõttu pole varuosi ega uusi asju võimalik saada.

Tõelise paugu Vene majandusele pani mobilisatsioon, mis algas 21. septembril. See viis turult tohutu hulga mitte ainult tootjaid, vaid ka jõukaid tarbijaid. Eriti kannatab väike- ja keskmise suurusega ettevõtlus.

Sotsiaalmeedia põhjal on suur vahe suurlinnade ja maa-asulate vahel. Maal elab palju rohkem vanemaid inimesi, kelle hulgas on keskmisest rohkem Vladimir Putini austajaid. Samal ajal valitseb seal ka tõeline vaesus. FinExpertiza järgi on Venemaal praegu 20 protsenti elanikkonnast kuusissetulekuga alla 10 800 rubla ehk veidi üle 170 euro. Nende elust võib rääkida värvikaid lugusid.

Näiteks on päris suure asula serval on naised rivistunud kaevude juurde ja kiidavad reporterile Putinit, õigustavad sõda ja on veendunud, et Venemaa võidab. Nad ootavad seal mudase tee ääres leivaautot, sest poodi ega veevarustust asulas ei ole.

Rahapuudus sunnib tegema hulle asju. Üks naine, kelle poeg sai Ukrainas surma, kurtis eetiliselt ja inimlikult keerulist lugu. Poja sünni järel 23 aastat tagasi mees kadus, kuid nüüd ilmus korraks välja, võttis raha ja surmapreemiana ette nähtud Lada välja ning kadus uuesti.

Samal ajal toimuvad kümnetes linnades sõdurite naiste ja emade protestid. Tüüpiline on 10-20 naise ja mõne mehega aktsioon, kus neil on käes plakatid, millega protestitakse eelkõige sõdurite elutingimuste vastu sõjas.

Üks tuntumaid ja Vene võimude poolt vihatumaid Youtube’i autoreid Maxim Katz nimetas mobilisatsiooni oluliseks pöördepunktiks. Selle sammuga rikkus Putin sotsiaalset lepingut, et meie ei puutu teid ja teie ei lähe võimu vastu. Mobilisatsiooniga toodi miljonitele sõda koju ja see äratas paljusid.

Praegust olukorda Venemaal võiks kirjeldada nii, et riik veel ei kee, aga auru kerkib. Kas ja millal kogunenud vimm prahvatab, on veel võimatu öelda. Ehk siis, kui ka imesse enam loota ei saa. Arvestades aga rahvastiku koosseisu ja uskumusi, tähendab see, et mitte niipea.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.