Mul on istuv töö ja see istub mulle. Saan istuda siis ja seal, kui ja kus parasjagu tuju tuleb. Päris nii see muidugi ei ole, sest kirjatöödel on tähtajad ning esinemistel kindlad kellaajad, kuupäevad ja paigad. Ometi iseloomustab seesugust elustiili vaheldusrikkus, rutiinivabadus.
Kirjutava inimese rõõmuks jääb igal pool istudes silma igasugu asju, nähtusi ja inimesi. Mõni neist rõõmustab, mõni teeb nukraks. Endast välja proovin aga mitte minna, sest see ei vii kuhugi. Ent mis mind kurvastab või mulle haiget teeb, kirjutan endast välja. Loomulikult jagan ma kõike seda, mis silmi ja südant silitavad. Sest head ja ilusat endast välja või edasi andes see ei jagune, vaid mitmekordistub.