Neutraalsus on humanitaar- ja sotsiaalteadustes illusioon. Pigem on oluline, et ka teadlane mõtiskleks oma “ideoloogilise sättumuse” ja ajastu vaimu üle.
Riigikohus korraldab igal sügisel kaasuskonkursi, kuhu ootab õigust mõistma õpilasi. Fiktiivse elulise juhtumi lahendamine on hea harjutus: paneb tähelepanelikult lugema, küsimust eri nurkadest vaagima, kummagi poole kasuks ja kahjuks argumente leidma, seadustest norme ja põhimõtteid otsima ning lõpuks otsust langetama. Kaasuse võib lahendada “ametliku” kohtuotsuse vormis, aga võib lasta ka fantaasial lennata – luua näiteks poeem, muusikapala või film. Olen ikka abituriente sel konkursil osalema suunanud ja neil on läinud seal hästi.
Istusin tänavugi ühel pühapäeval kodus laua taga ja uurisin õpilaste töid. Videod panid lustima, poeemidele lisasin mõne kommentaari, kui tundus, et rütmi huvides võiks veel veidi vaeva näha. Kohtuotsuse vormis töid hindasin teise pilguga. Üldjuhul soovib “tõsise tööga” kätt proovida õpilane, kes kaalub õigusteaduse õppimist. Talle on muu hulgas oluline teada saada, kuidas õigustekste koostatakse. Esiteks peab olema täpne kaasuse asjaolude suhtes (ei saa juurde luuletada seda, mida pole öeldud), teiseks peab oma mõtetele leidma tuge seadustest ning kolmandaks – mõte peab olema väljendatud selgelt ja ökonoomselt.
